Saame tuttavaks – rahvamuusikapeo loominguline juht ja koondorkestrite liigijuht Helin Pihlap 

Rahvamuusikapeo koondorkestri liigijuht:

Helin Pihlap

Koondorkestri kava:

Peetri polka (Saarde) – seade Tarmo Kivisilla

Pulmamaja poole (Tallinn/Sangaste) – seade Folklooriklubi Maatasa

Tiivasirutus (autor Koidu Ahk) – seade Koidu Ahk, Solist: Maimu Jõgeda

Woki-Peetri labajalg (Reigi) – seade Helin Pihlap

Tere, Helin Pihlap! Rääkige palun, kuidas olete jõudnud muusikani

Mina jõudsin muusikani tänu oma muusikaõpetajast emale, kes tegeleb rahvamuusika ning lasteansamblitega ja ka mind juba väiksena oma tegemistesse kaasas. Muusikakooli viiulit õppima astusin kohe esimeses klassis ja jätkasin kuni magistrikraadini välja, 2013. aastast alates on tegutsenud ka Folklooriklubi Maatasa, mis on minu koduks ja põhiliseks kooliks pärimusvaldkonnas. Olen kasvanud ümbritsetuna muusikast, erinevatest pillidest ja eri vanuses mängijatest – koondorkestri liik on seega mulle armsalt kodune keskkond. 

Foto: Raul Markus Vaiksoo

Mis teid täna teie töös inspireerib?

Minu töös inspireerivad mind eelkõige kaks asja: meie pärimus ise, mille põhjatu materjal kõnetab tänapäeval sama palju kui aastasadu tagasi, ning meie inimesed – lugude loojad ja kogujad, õpetajad ja õpilased, meie kogukond. 

Ka rahvamuusikapeo puhul on mulle olulised olnud samad teemad – tutvustada ja väärtustada meie pärimust ja tõsta esile neid, kes seda edasi kannavad.

Kuidas suhestub rahvamuusikapeo repertuaar peo üldise juhtmõttega „Iseoma”?

Koondorkestri puhul on tore see, kuidas mängijad ja koosseisud on lood iseomaks mänginud. Varieerimine on alati olnud suur osa pärimusmuusikast ja igal pillimehel on oma isikupärane mängustiil. Seda on näha ka rahvamuusikapeol ja eriti koondorkestris, kus kollektiivid on väga erinevate suuruste ja pillikoosseisudega, igaühel oma kõla ja lähenemine muusikale. 

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab?

Suur osa ettevalmistusprotsessist toimub kollektiividel omaette, et lood just enda ansamblile kohandada. Meie seaded annavad kollektiividele küll ette, et kõlama peaks I ja II hääl, harmooniapillid, bass ja rütmipillid, aga kuna koosseisud on väga erinevad, on iga kollektiivi enda valida, milliste pillidega neid partiisid mängitakse ja on jäetud ka ruumi lugusid varieerida ja just oma nägemuse järgi kujundada. Siinkohal on suur roll juhendajatel, kes on teinud fantastilist tööd! 

Millise mälestuse või kogemuse varasematest pidudest võtate seekordsele peole kaasa?

Minu südamesse on jäänud soe ja rõõmus meeleolu, mis rahvamuusikapidusid alati saadab ja seda nii kontserdil kui eelproovides. Mäletan 2019. aasta pidu, kus kõik laulsime ilusast ja vaga ilmaga suveõhtust – kuigi tegelikult sadas tohutult vihma! Ometi ei lasknud keegi end sellest häirida ja rahvas tantsis lava ees ikka edasi. Mäletan ka 2023. aasta koondorkestri ettemänge, kus osalejad elasid teineteisele valjuhäälselt kaasa (ka keset lugusid!) ja ettemängude lõppedes läks suisa pidu lahti, lauldi ja mängiti ühiselt edasi. See meeleolu ja õhkkond tekitasid erilise ning südamliku tunde, mis minuga tänaseni kaasas käib ja mida soovin ka praeguste osalejatega jagada. 

Kuidas mõjutab rahvamuusikapidu rahvamuusika arengut?

Rahvamuusikapidu on üks eriline sündmus, mis toob kokku niivõrd palju erinevaid osalejaid. On suuri kapelle, on väikseid duosid-triosid ja üksikmängijaid, on kõrgharidusega rahvamuusikuid ja täiskasvanud harrastajaid, muusikakoolide õpilasi ja noortekoosseise, eri põlvkonnad mängivad koos samu lugusid. See on harukordne võimalus jõuda korraga nii paljudeni, tulla kokku, kuulda ja näha, jagada ja üksteiselt õppida.

Rääkisime Heliniga ka mõned kuud tagasi rahvamuusikapeo korraldamisest ja loomingulise juhi rolli kandmisest – kirja pandud mõtteid saad lugeda siit.

Autor: Annabel Parts