Saame tuttavaks: Regina Mänd
Kunstiline toimkond:
Viiulite liigijuht Regina Mänd
Viiulite kava:
Kärt Tambet (seade) „Karjaskäimise lugu” (Urvaste)
Karoliina Kreintaal / Lee Taul (seade) „Seitse (Ruhnu), solistideks koosseis „Ruhnu saare lood ja laulud”
Regina Mänd „Tee peale kaasa”
Maria Mänd / Juuli Kõrre (seade) „Tõmba Jüri” (Tori)
Tere, Regina Mänd! Jutustage palun, kuidas olete jõudnud muusikani?
Kuna minu vanemad on muusikud, kasvasin muusika sees üles. Pärast seitsmeaastat viiuliõpet Pärnu Muusikakoolis mõtlesin, et enam ma küll pilli kätte ei võta, tundus nõme. Aga hiljem otsustasin minna Eesti ETNO-laagrisse, kust minu jaoks pärimuse pisik alguse sai. Gümnaasiumi lõppedes läksin Tartusse tudeerima skandinaavia filoloogiat. Minu ristiema Merike Teppan-Kolk, kes on ka viiulimängija ja Sindi Muusikakooli direktor, soovitas mul Elleri kooli pärimusmuusika osakonda ikkagi viiulit natuke edasi õppima minna. Otsustasin kandideerida, sain sisse ja käisingi kolm aastat ülikooli kõrvalt seal. Nüüd kevadel lõpetasin Rootsis Göteborgi Muusika- ja Teatriakadeemias maailmamuusika osakonnas viiuli eriala. Teist aastat olen Elleri koolis pärimusmuusika osakonna juhataja ja viiuliõpetaja, asendan Eeva Talsit. Lisaks tegelen oma loominguga ja vabakutselisena erinevates koosseisudes, novembris peaks tulema välja ka minu debüütalbum.
Mis teid inspireerib teie töös?
Mind inspireerib see, et mul on palju vabadust oma aja üle ja saan teha seda, mis täidab mu hinge päriselt. Olen aru saanud, et see on luksus. Ka see, et saan oma noorte kolleegidega arutada täiesti nohiklike eesti pärimusmuusika teemade üle, mida ma võib olla mitte kuskil mujal maailmas ei saaks teha. Pillimäng kui elumäng inspireerivad mind ja toovad rõõmu.
Kuidas suhtestub rahvamuusikapeo viiulite repertuaar peo üldise juhtmõttega „Iseoma”?
Kõik neli lugu on pärit Eesti eri paigust. Need teevad kummarduse variatsioonide rohkusele, mis on Eesti viiulimängu traditsioonis. Kaks lugu, Ruhnu saarelt “Seitse” ja Vändrast “Tõmba Jüri” on lood, mida paljud ehk teavad, küll aga mitte selliste viiulipäraste meloodiavariantidena. Need toovad tähelepanu sellele, et iga sellise üldtuntud või rahvaliku loo taga on ka mitmeid eri nüansse, variante ja versioone olenevalt piirkonnast ja pillist. Urvastest pärit “Karjaskäimise loo” ees kõlavad huiked, mida hüüti karjaskäimisel. Sellised üle metsa hõigutavad helletused olid igaühel oma isiklikud ja äratuntavad. “Tee peale kaasa” laseb nautida mõnusat koostööd iseenda ja oma pilli ning teiste mängijatega.
Millise mälestuse või kogemuse varasematest pidudest võtate liigijuhina kaasa seekordsele peole?
Mulle meeldis väga eelmise pillipeo orgaaniline järelpidu, mis tekkis Raekoja platsil jämmides. Pillimängijad läksid spontaanselt sinna, tantsijad tegid tantsuetenduse ja tellisid meilt soovilugusid, turistid ja laulupeolised elasid kaasa. Tekkis selline kolme peo sulam. Lauljatel, tantsijatel ja pillimängijatel on eri aegadel ja kohtades peod, võib olla üksteisega isegi ei kohtuta. Kuid sel õhtul said kõik need peod kokku.
Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab?
Kindlasti saavad mängijad juurde stilistika ja pillimängu tehnika alast uut sõnavara, kuna seadetes on teadlikult sisse jäetud nüansid ja eripärad sajanditagustelt külapillimeestelt. sajanditagused pillimängijad lugusid arhiivi sisse mängisid. Lisaks, kui järgmine kord on vaja kuskil mängida mõnd tuntud lugu – näiteks neidsamu “Seitset” ja “Tõmba Jüri” – saab rahvamuusikapeo jaoks valitud variante seatud mängida, sest need sobivad kokku üldtuntud variantidega, kuid on natuke n-ö eksklusiivsemad meloodiate mõttes.
Kuidas mõjutab selline laulu- ja tantsupeol osalemine rahvamuusika arengut?
Need peod on vajalikud pidepunktid, märgid tee peal. Osalemine annab rahvamuusikutele – nii harrastajatele kui professionaalidele – väga hea välise põhjuse, miks korraks kõik ühte kohta kokku tulla ja millegi nimel koos töötada. Mängijad saavad loodetavasti midagi uut teada, näha teisi mängimas, inspireeruda, koos ühise asja nimel pühenduda ja luua. Olen näinud, kuidas eelmiste rahvamuusikapidude repertuaar on jäänud kollektiividele ja mängijatele südamelähedaseks püsirepertuaariks – kui kuskil jälle nähakse, ärkavad ühised lood ja mälestused jälle ellu.
Autor : Lisl H. Mikko