Saame tuttavaks: segakooride liigijuht Triin Koch

Kuidas olete jõudnud muusikani ja mis teid täna teie töös inspireerib? 

Selle eest, et saan praegu teha seda, mida teen, olen eelkõige tänulik oma emale, kes pani mind muusikakooli. Just tema hoidis mind seal ka siis, kui mul tekkisid mõtted hoopis muudest ja põnevamatest asjadest.

Klaveri harjutamine oli päris tüütu.. Aga siis tuli aeg, kus minu muusikaõpetajad näitasid, et klaveri mängimine pole ainuke viis muusika tegemiseks, vaid et kätega saab ka teistmoodi muusikat väljendada. See tundus väga võluv! Selleks ajaks oli mul esimene laulupeo elamus kogetud ja 15-aastaselt oli kõik selge – minust saab dirigent, see on minu elu kutse.

Inspiratsioon on muusikas endas alati olemas. Minu töös inspireerivad mind ikka inimesed, kes nähtavalt ja kuuldavalt tahavad seda teed koos minuga käia, on valmis ühiselt pingutama ja oma häält harima.

Kuidas suhtestub XXVIII laulupeo segakooride repertuaar peo üldise juhtmõttega „Iseoma”?

„Iseoma“ seostub mulle eelkõige sõnaga identiteet ning identiteedi oluline osa on meie eesti keel – eriti erilise koha võtavad siin meie murdekeeled. Nii siis ongi, et laulupeol laulame ise oma keele suureks.

Kuidas suhtestub segakooride repertuaar peo üheks lähteideeks oleva rikkaliku murdekeelse pärandiga?

Lõunaeestlasena ja inimesena, kes reaalselt võro kiilt kõneleb, olen väga rahul, et tuleval peol on murdekeeled tõstetud fookusesse. Meie kavas on tervelt kolm laulu rahvaluule tekstidele ning üks lugu, „Oh Aadam, sino essitüs“, mis on täielikult murdekeeles. Senine proovide kogemus näitab, et on ikka omajagu pusimist, et murdekeele nüansid kõigi lauljate suus õigesti kõlama hakkaksid. Lauljad õpivad uusi sõnu ja saavad teadmisi erinevate paikkondade keele omapärast.

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab?

Liigirepertuaari koostamine võib tunduda imelihtne – ainult neli lugu ritta ja ongi valmis! Tegelikult on see vaat et üks keerulisemaid mõtlemisi, sest nüansse, millega peab arvestama, on päris palju. Lauljate arendamine on kindlasti üks oluline aspekt. Olen endiselt seda meelt, et laulupeo kava pärisosa on meie koorimuusika raudvara –kullafond, ilma milleta ei kõla laulupidu õigesti. Suurest valikust jäid sõelale kaks pärli: Mart Saare „Laulik“ ja Veljo Tormise „Meelespea“. Viimane neist esitab lauljatele korralikke vokaalseid ülesandeid ja nõuab sisusse süüvimist, et jõuda õigete kõlavärvideni. 

Rahvakoraal „Oh Aadam, sino essitüs“ Otepää kihelkonnast, mille on seadnud Margo Kõlar, on meie kavas üks väga erilise atmosfääriga lugu – murdekeelne, vaimulik rahvaviis, kus kohe alguses on ennekuulmatult pikk meeshäälte soolo. See pole kaugeltki tavaline, et ühes koorilaulus laulab viisi peaaegu läbivalt hoopis bassihääl. Selle loo puhul on peamine ülesanne saada kõik Eesti segakooride mehed laulma võimalikult paindliku vokaali ja ühtlase tämbriga. Igati põnev! 

Kava lõpetab Mari Kalkuni „Elukoor“, mis paneb proovile eestlaste veidi kesise rütmitaju. Senine proovide kogemus ütleb, et harjutades saame ennast liikuma küll.

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XXVIII laulu- ja XXI tantsupeole „Iseoma”?

Seitsme laulupeo protsessi jooksul on kogunenud omajagu kogemusi – tundub päris korralik pagas. Ometi on iga kord dirigendipuldis nagu uus. Tekib küsimus: kas ma olen seda varem ka teinud? Sellega ei saa ära harjuda. Küll aga saab nautida kõike, mis on enne ja pärast sinu enda etteastet.

Olen õppinud nautima eelproovide protsessi ja mõnusat koostööd oma meeskonnaga. Hea huumor ja üksteise toetamine on sellel teekonnal väga olulised. Arvan, et oleme kõik õppinud ka balansseerima nõudlikkust kvaliteedi saavutamisel nii, et laulurõõm jääks alles. Kui lauljad lahkuvad proovisaalist tõstetud tuju ja rõõmsa meelega, siis arvan, et oleme oma tööd teinud hästi.

Kas möödunud aastal 155. juubelit tähistanud laulupeo traditsioon on piisavalt tugev, et 45 aasta pärast oma 200. juubelit tähistada?

Muidugi on, sest see traditsioon on olnud siiani hästi hoitud! Huvi laulupeol osalemise vastu on endiselt väga suur. Olen näinud lähedalt paljude pidude sündimist ja see on päris uskumatu, millise hoole ja pühendumisega kaalutakse iga otsust – pisidetailideni välja. Ma olen päris kindel, et kõik järgmised laulupidude tegijad tunnetavad traditsiooni hoidmise vastutust ja kohustust. Meie laulupidude säilimise juured peituvad tegelikult meie koolides, muusikahariduses. Motiveeritud õpetajad suudavad teha imet. Lihtsalt koolisüsteem ja haridusotsused peaksid rohkem toetama, väärtustama ja pakkuma paremaid tingimusi meie muusikaõpetajatele.

Autor: Marita Ausmaa