Saame tuttavaks: lastekooride liigijuht Silja Uhs
Kunstiline toimkond:
Lastekooride liigijuht Silja Uhs
Dirigendid Aarne Saluveer, Kadi Härma, Mai Simson
Lastekooride kava:
Veljo Tormis / tekst rahvalauludest Kursi kihelkonnast ja mujalt, instrumentaalsaade Tauno Aints Modaalsed etüüdid: Kevad. Udu. Lumi.
Heino Kaljuste, rahvalaul Ringmängulaul
Liisi Koikson, seade Rasmus Puur Sind vaid kiidan (laulupeoks kohandatud seade)
Aare Külama / Haldi Välimäe Oma mõtete mets (uus teos)
Tere, Silja Uhs! Kirjeldage palun, kuidas olete jõudnud muusikani?
Minu muusikateele sattumises ei ole liialt romantikat – ma ei mäleta, et kodus oleks lauldud või pilli mängitud. Esimene eredam muusikaga seotud mälestus pärineb 2. klassist, kui lavastasime klassiga lasteooperi „Pöial-Liisi“ ning mulle tundub, et peahaldja rolliga tuli ka viisipidamine. 4. klassis läksin lõpuks muusikakooli ja koorikooli ning seal hakkasid vaikselt muusikamaailma uksed minu jaoks avanema. Keskkooli kõrval olin jõudnud Otsakooli kooridirigeerimist õppima. Arvasin ikka, et muusika jääb, kuid mõne teise eriala kõrvale. Piilusin ka mõne teise ülikooli ukse vahelt sisse, aga tagasi mõeldes on minu muusikani jõudmises süüdi just inspireerivad ja suunavad õpetajad. Nendega on mul elus vedanud.
Mis teid täna teie töös inspireerib?
Palju. Ilmselt on selles annus missioonitunnet – teadmine, et saan anda oma panuse koorilaulukultuuri elushoidmisesse. Teiseks kindlasti lauljate kasvamise ja arenemise kõrval olemine. On rõõmustav, et nii mõnedki saavad nakatatud muusikapisikuga ning valivad muusikutee. Kolmandaks ka suuremad või väiksemad väljakutsed, mida igas proovis ette tuleb. Ja kui midagi eriliselt õnnestub ja lauljad „kaasas“ on, on väga hea tunne. Aga kõige rohkem inspireerivad mind siiski inimesed, kellega on olnud õnn kokku puutuda, koos musitseerida ja muusikat mõtestada.
Kuidas suhtestub XXVIII laulupeo lastekooride repertuaar peo üldise juhtmõttega „Iseoma”?
Repertuaari, mis kõnetaks nii 5. klassi last kui 9. klassi noort inimest ei olegi nii lihtne valida. Lastekooride kava juureks sai Veljo Tormise “Modaalsed etüüdid: Kevad. Udu. Lumi“. Meile meeldis mõte, et lastekoor avab oma liigi hõiskega: „Nüüd ep on ilus elada!“. Meid ümbritsevas maailmas on palju julmust, kurbust ja ebaõiglust. Peale selle veel vaimse tervise mured, mis puudutavad aina rohkem ja nooremaid. Tahtsime, et lastekooride kava oleks helge. Lisaks helgusele kannavad need laulud endas väärtusi nagu elujaatus, märkamine, Eestimaa, loodus, kodutunne, iseolemine ja koosolemine. Iseoma on igaühe enda oma ja igaühe enda lugu. Iseolemises on vägi.
Kuidas suhtestub lastekooride repertuaar peo üheks lähteideeks oleva rikkaliku murdekeelse pärandiga?
Laulupeo esimese päeva kontserdikava on üdini murdekeelne – valiklastekoorid laulavad kolme murdekeelset laulu. Teise päeva kontserdil see otseselt küll eesmärgiks ei olnud, aga Veljo Tormise „Modaalsete etüüdide“ tekst põhineb samuti regilauludel. Esimeses osas nimega „Kevad“ on helilooja kasutanud teksti regilaulust „Kevad põllul“, mida laulis Maiu Paiu Kursi kihelkonnast. Teised osad nagu „Udu“ ja „Lumi“ põhinevad mitmel pool Eestis tuntud regivärssidel.
Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab?
Usun, et igal laulul on oma väikesed väljakutsed ja läbi nende lauljad arenevadki. Veljo Tormise killukesed nõuavad näiteks head häälestustööd, saab harjutada pika noodi hoidmist ja ühtlases tempos laulmist. Samuti on siin vokaalseid väljakutseid eriti ülemisele häälele. Aare Külama ja Haldi Välimäe uudisteos „Oma mõtete mets” nõuab head teksti artikulatsiooni ja täpseid rütme. Lisaks õigetele helikõrgustele ja rütmidele loodan, et jõutakse ka laulude sisuni ja tundeni.
Koorilaul nõuab pühendumist, keskendumist ja aega. Ilus, kui selle juures ei unune laulurõõm ja et harjutamine ei muutu tüütuks ja stressirohkeks tegevuseks.
Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XXVIII laulu- ja XXI tantsupeole „Iseoma”?
Olen käinud igal laulupeol lauljana alates aastast 1999 ja mõned aastad tagasi, 2019. aastal isegi tantsijana tantsupeotunnet kogenud, seega kirkaid mälestusi on jõudnud tekkida. Erilisemad neist on siiski olnud laulu- ja tantsupidude kulminatsioonid – ühislaulud „Ta lendab mesipuu poole“, „Mis maa see on?“, „Mu isamaa on minu arm“, „Puudutus“ – ja see uhke, väga-väga uhke tunne olla selle sees, olla elus ja olla eestlane. Loodan, et sellist tunnet saavad tunda ka lauljad, kes on võtnud eesmärgiks „Iseoma“ laulud selgeks saada ja laulupeole tulla.
Kas möödunud aastal 155. juubelit tähistanud laulupeo traditsioon on piisavalt tugev, et 45 aasta pärast oma 200. juubelit tähistada?
Seda on keeruline ennustada. Ühelt poolt tajun, et meil jagub, eriti laulupeo aastatel, motiveeritud lauljaid. Teisalt tundub, et koorilaul, eriti meeslauljate seas, on kahanevas trendis, sest selle kõrval on palju teisi ahvatlevaid valikuid, millega tegeleda. Selleks, et meie koorikultuur jätkuvalt elaks, on peale lauljate vaja ka eestvedajaid – kvalifitseeritud ja pädevaid koorijuhte ja muusikaõpetajaid. Õpetajaametit peab väärtustama, hindama ja hoidma! Seega oma eriala armastavad õpetajad on need, keda meil on vaja. Minul on olnud õnn õppida selliste õpetajate käe all ja ma olen selle eest tohutult tänulik. Ma väga loodan, et laulupeo traditsioon jääb püsima.
Autor: Karmen Kikas