Saame tuttavaks: sümfooniaorkestrite liigijuht Riivo Jõgi

Kuidas jõudsite muusikani ja mis teid täna teie töös inspireerib?

Muusika on olnud minu ümber juba lapsepõlvest saati – mulle meeldis alati seda kuulata, kaasa elada ja selle sees olla. Kui kooli läksin, hakkasin tegelema võistlustantsuga. See tähendas, et muusika oli jätkuvalt mu igapäevane kaaslane. Tantsides õppisin tajuma rütmi ja tunnetama muusikat läbi liikumise. Kuigi ma ei loonud veel ise muusikat, oli see siiski lahutamatu osa mu päevadest.

Selgelt on meeles aga üks hetk, mis minu elu on palju mõjutanud. Ühel suvepäeval vanaema ja vanaisa juures Kanepis läksin juuksuri juurde ning tagasi tulles ootas mind diivanil suur üllatus: üks väliseestlasest Kanada vanahärra, kuulnud ühest väiksest poisist, kes väikest mänguakordionit kääksutab, tõi mulle kingituseks suure 120-bassilise eritellimusel valmistatud akordioni. Sel hetkel ei käinud ma veel muusikakoolis, aga uudishimu ja soov mängida olid suured. Lõikasin maalriteibist tükid, kleepisin need klahvidele ja kirjutasin peale noodinimed – do, re, mi –  mida olin kooli muusikatunnis õppinud. Nii algas minu omaalgatuslik ja üsna loominguline tee muusika juurde.

Mõne aja pärast märkas minu muusikalisi püüdlusi ka kooli muusikaõpetaja. Laulsin tundides alati aktiivselt kaasa. Ühe tunni lõpus tuli ta minu juurde ja soovitas mul muusikakooli minna. Nii jõudsingi 12-aastaselt Põlva Muusikakooli, mis oli tegelikult üsna hiline algus, kui võrrelda teistega, kes alustavad palju varem. Sealt edasi viis tee Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse, kus õppisin esmalt koori-, siis hiljem ka orkestri dirigeerimist.

Minu töös inspireerib mind muusika võime tuua inimesi kokku. Proovis on igaüks oma kogemuse ja tunnetusega, aga kui tekib ühine kuulamine, hakkab muusika elama. Dirigeerides näen, kuidas grupist saab kooslus – muidugi mitte kohe ja iseenesest. Kui aga kuulatakse, reageeritakse ja seda kõike omavahel jagatakse, siis tekib usaldus. Mõni hetk jääb meelde mitte seepärast, et see oli täiuslik, vaid sellepärast, et see oli päris.

Kuidas suhtestub sümfooniaorkestrite repertuaar peo üldise juhtmõttega „Iseoma”?

Juhtmõte „Iseoma“ tähendab ehedust ja midagi, mis on päriselt meie oma. Sümfooniaorkestrite repertuaar on kokku pandud just seda tunnet otsides. Loodan, et siin on ruumi iga mängija isiklikule kogemusele. Kui inimene tunneb, et see mida ta mängib, on natuke ka tema enda lugu, siis on see tõesti iseoma.

Meie kava ei ole lihtsalt kogum erinevaid teoseid, vaid see on tervik, mis peegeldab meie muusikalist mõtlemist ja ühiseid väärtusi. Lood ei ole valitud vaid seepärast, et nad kõlaks hästi, vaid ka selle järgi, et nad meid kõnetaksid.

Kas ja kuidas suhtestub see (repertuaar) peo üheks lähteideeks oleva rikkaliku murdekeelse pärandiga?

Mul on suur rõõm, et sümfooniaorkestrite repertuaari kuulub Mart Saare teos „Mis need ohjad meida hoidvad“. Sellel laulul on eriline koht laulupidude ajaloos, sest see on kooride kavas olnud palju kordi juba alates 1923. aastast. Seekord kõlab teos laulupeol lausa kahes versioonis: avakontserdil ühendkoori ning teisel kontserdil sümfooniaorkestri keelpillirühma esituses.

Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul talle esitab? Mis on kõige nõudlikum teos?

Meie repertuaar on mitmekesine nii muusikalise materjali kui ka meeleolude poolest. On lüürilisemaid hetki, aga ka rütmilist muusikat. Näiteks keelpillimängijad peavad kasutama choppimise tehnikat – midagi, millega paljud noored varem kokku puutunud ei ole. Kui mängitakse suure sümfoonilise koosseisuna tuleb pidevalt arvestada teistega. Mängijale on see väga hea kogemus, kuidas mitte keskenduda ainult oma partiile, aga ka loole tervikuna.

Kõige nõudlikum teos on kahtlemata Eduard Tubina “Setu tants”. See on suur sümfooniline pala, mis nõuab head tehnilist taset, aga ka muusikalist tundlikkust. Tubina muusika ei ole rangelt kvadraatne ega etteaimatav, seal on omajagu ootamatusi. Just see teebki sellest väga põneva ja orkestrit arendava materjali.

Repertuaaris on ka Riivo Jõgi seadega teos – kuidas see sündis?

On tõesti! Mängime ansambel Curly Stringsi muusikat, mis sai kavasse valitud just selleks, et pakkuda äratundmisrõõmu nii mängijatele kui ka publikule. Loo pealkirjaks sai “Maailm heliseb üle ilma”. Soovisin, et sümfooniaorkestri kavasse kuuluks midagi, mis annaks mängijatele vabaduse musitseerida kergelt ja rõõmuga. Midagi, mis tooks proovi vahetu emotsiooni. Õnneks ongi eelproovides olnud näha, et see muusika kõnetab – mängijad naudivad ja tunnevad end selles vabalt.

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XXVIII laulu- ja XXI tantsupeole „Iseoma”?

Iga pidu on olnud natuke erinev, aga üks tunne kordub alati – hetk, kui suur hulk inimesi muutub üheks kõlavaks tervikuks. Seda ei saa ette planeerida, see lihtsalt juhtub – ja kui see juhtub, siis on kõik eelnev töö end kuhjaga ära tasunud.

Mälestustena jäävad meelde pigem väikesed asjad: mõni proov, kus kõik klappis rohkem kui osanuks oodata. Või see, kuidas mõni mängija tuli pärast lihtsalt tänama – mitte millegi konkreetse eest, vaid kogu kogemuse eest. Võtan kaasa ka tänutunde, et saan selles kõiges üldse osaleda – koos inimestega, kes tahavad päriselt midagi luua.

Kas möödunud aastal 155. juubelit tähistanud laulupeo traditsioon on piisavalt tugev, et 45 aasta pärast oma 200. juubelit tähistada?

Ma usun küll. Selle traditsiooni sees on nii palju sisemist jõudu ja see ei tule ainult ajaloost, vaid sellest, kuidas inimesed seda täna edasi kannavad. Nii osalejad kui korraldajad võtavad laulupidu väga tõsiselt. See ei ole lihtsalt kontsert, vaid mingisugune sügavam ühine tunne, mida tahetakse hoida.

Mida rohkem olen laulupidude köögipoolel olnud, seda selgemaks on saanud, kuivõrd põhjalikult ja läbimõeldult see kõik sünnib. Mitte midagi ei tehta juhuslikult – igal otsusel on põhjus ja põhjendus. Kui ka tulevikus on neid inimesi, kes seda samasuguse pühendumusega edasi viivad, siis ei ole põhjust kahelda, et laulupidu elab edasi.

V2 (mitte praegu kasutamiseks):

Riivo Jõgi: „traditsiooni sees on nii palju sisemist jõudu, aga see ei tule ainult ajaloost”

Suvisel laulupeol sümfooniaorkestrit juhendava Riivo Jõgi jaoks on laulupidu tõsine asi. Korduvalt pidude köögipoolel tegutsenud dirigent on tänaseks veendunud, et midagi ei juhtu ega tehta juhuslikult – osalejad ja korraldajad võrdselt võtavad neile seatud ülesandeid väga tõsiselt. Ainult siis hakkab muusika elama ja tekib mingisugune sügavam tunne, mida tahetakse hoida.

Mänguakordion ja Kanada vanahärra

Muusika on Riivot ümbritsenud juba lapsepõlvest saati – noorele mehele meeldis alati seda kuulata, kaasa elada ja selle sees olla. Koolis jõudis ta muu kõrvalt isegi võistlustantsuga tegeleda. 

„Mul on aga selgelt meeles üks hetk, mis minu elu on palju mõjutanud. Ühel suvepäeval, kui olin vanaema ja vanaisa juures Kanepis, läksin seal juuksuri juurde ning tagasi tulles ootas mind diivanil suur üllatus: üks väliseestlasest Kanada vanahärra. Ta olevat kuulnud väiksest poisist, kes väikest mänguakordionit kääksutab.”  Vanahärra tõi Riivole kingituseks suure 120-bassilise eritellimusel valmistatud akordioni, mis tekitas poisis suurt uudishimu ja soovi uut pilli mängida, kuigi muusikakoolis ta veel ei käinud. „Lõikasin maalriteibist tükid, kleepisin need akordioni klahvidele ja kirjutasin peale noodinimed: do, re, mi – mida olin kooli muusikatunnis õppinud. Nii algas minu omaalgatuslik ja üsna loominguline tee muusika juurde.”

Mõne aja pärast märkas Riivo muusikalisi püüdlusi ka kooli muusikaõpetaja, kes soovitas tal muusikakooli minna. 12-aastaselt alustas ta õpingutega Põlva Muusikakoolis, mis on karjääri mõttes mõnevõrra hiline start. Sealt edasi viis aga tee edasi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse, kus Riivo õppis esmalt koori-, siis hiljem ka orkestri dirigeerimist. 

Sümfooniaorkestri „Iseoma”

Suvine laulu- ja tantsupidu kannab pealkirja „Iseoma,“ mis sümfooniaorkestri liigijuhile tähendab ehedust ja midagi, mis on päriselt meie oma. Repertuaar on kokku pandud just seda tunnet otsides. „Loodan, et siin on ruumi iga mängija isiklikule kogemusele. Kui inimene tunneb, et see mida ta mängib, on natuke ka tema enda lugu, siis on see tõesti iseoma. Meie kava ei ole lihtsalt kogum erinevaid teoseid, vaid see on tervik, mis peegeldab meie muusikalist mõtlemist ja ühiseid väärtusi. Lood ei ole valitud vaid seepärast, et nad kõlaks hästi, vaid ka selle järgi, et nad meid kõnetaksid.”

Ühtlasi nimetab Riivo repertuaari mitmekesiseks nii muusikalise materjali kui ka meeleolude poolest. On lüürilisemaid hetki, aga ka rütmilist muusikat. „Näiteks keelpillimängijad peavad kasutama choppimise tehnikat – midagi, millega paljud noored varem kokku puutunud ei ole.” Kui mängitakse suure sümfoonilise koosseisuna, ütleb ta, et tuleb pidevalt arvestada teistega. Mängijale on see väga hea kogemus, kuidas mitte keskenduda ainult oma partiile, vaid ka loole tervikuna.

„Kõige nõudlikum teos on kahtlemata Eduard Tubina „ Setu tants”. See on sümfooniline pala, mis nõuab head tehnilist taset, aga ka muusikalist tundlikkust. Tubina muusika ei ole rangelt kvadraatne ega etteaimatav, seal on omajagu ootamatusi. Just see teebki sellest väga põneva ja orkestrit arendava materjali.”

Lisaks toob ta välja Mart Saare teose „Mis need hojad meida hoidvad“, mille üle on dirigendil eriliselt hea meel. „Sellel laulul on eraldi koht laulupidude ajaloos, sest see on kooride kavas olnud palju kordi juba alates 1923. aastast. Seekord kõlab teos laulupeol lausa kahes versioonis: avakontserdil ühendkoori ning teisel kontserdil sümfooniaorkestri keelpillirühma esituses.”

Kui Curly Strings kohtub Riivo Jõgiga

Sümfooniaorkester mängib laulupeol lisaks klassikalisele repertuaarile ka Curly Stringsi loomingul põhinevat lugu, millel on Riivo seade. Kuidas selline sümbioos sündis? „Soovisin, et sümfooniaorkestri kavasse kuuluks midagi, mis annaks mängijatele vabaduse musitseerida kergelt ja rõõmuga. Midagi, mis tooks proovi vahetu emotsiooni. Mängime ansambel Curly Stringsi muusikat, mille valisime kavasse just selleks, et pakkuda äratundmisrõõmu nii mängijatele kui ka publikule. Loo pealkirjaks sai „Maailm heliseb üle ilma”. Eelproovid on õnneks näidanud, et see muusika kõnetab – mängijad naudivad ja tunnevad end selles vabalt.”

Lõpunoot

Tänaseks mitu korda laulupidude korraldajate ja loovmeeskonna koosseisu kuulunud dirigent tõdeb, et iga pidu on olnud natuke erinev, aga üks tunne kordub alati – hetk, kui suur hulk inimesi muutub üheks kõlavaks tervikuks. Seda ei saa tema sõnul ette planeerida, see lihtsalt juhtub – ja kui see juhtub, siis on kõik eelnev töö end kuhjaga ära tasunud.

„Mälestustena jäävad meelde pigem väikesed asjad: mõni proov, kus kõik klappis rohkem kui oleks osanud oodata. Või see, kuidas mõni mängija tuli pärast lihtsalt tänama – mitte millegi konkreetse eest, vaid kogu kogemuse eest. Võtan kaasa ka tänutunde, et saan selles kõiges üldse osaleda – koos inimestega, kes tahavad päriselt midagi luua.”

Autor: Reelika Lepp