Saame tuttavaks: Tartu-Voore liigijuht Aveli Asber

Tere, Aveli Asber! Jutustage palun, kuidas olete jõudnud tantsuni ning mis teid tänases töös inspireerib? 

Tantsuni jõudsin teismelisena, umbes kolmeteist-neljateistaastaselt, kui liitusin estraaditantsuringiga. Mõned aastad hiljem läksin edasi showtantsu ning selliselt baasilt lõpuks Viljandisse tantsujuhiks õppima. Alles seal puutusin taas kokku rahvatantsuga.

Küll aga tunduvad tantsukarjäärile tagasi vaadates väga olulised hoopis mõned üksikud mälestused algklassidest. Meie koolis tegelesid kaks kõrvuti klassi rahvatantsuga. Mäletan näiteks, et olen tantsinud „Oige ja vasembat“ ja, et minu klassi rühma tüdrukud kandsid Põlva rohelisi ruuduliste seelikutega rahvarõivaid. Kõige enam on meeles üks koolipingi kõrval asuv kapp, kus hoiti rahvarõivaid. Mu mõte uitas pidevalt koolitunnilt sellele, et ma tahaks nii väga kapist rahvarõivad võtta ja neid vaadata. Sellega mälestused ei piirdu, mulle meenus ka meie kooli staadionil toimunud tantsupidu. Koolimajal oli staadioni kõrval natukene madalam katuseosa, umbes ühe korruse kõrgune ja seal otsas juhendas vägesid, nagu ma hiljem teada sain, legendaarne Tiiu Kiudorv. Kui nendele mälestustele mõtlen, siis tundub, et äkki just need killud panid rahvatantsu karjääri seemne idanema – rahvarõivad, pidu Põlva kooli staadionil ja Tiiu Kiudorv katusel.

Tantsupidu „Iseoma“ on eriline oma piirkonnapõhisuse poolest. Kuidas haakub see lähenemine peo üldise juhtmõttega „Iseoma“?

„Iseoma“ on niivõrd lai mõiste, et seda saab võtta nii kogu Eesti, oma piirkonna, näiteks Tartu-Voore, kui ka iga tantsija enda tähenduses. Otsides Tartu-Voore „Iseoma“, siis ta on korraga noor ja vana: ta püüab kirjeldada koolipoissi, aga ühtlasi sobib ka tudengiealisele ning juba vanemale professorile. Neid kõiki ühendab uudishimu, mis neid elus edasi viib.

Tartu-Voore repertuaari esimene tants on „Kohtumised“, mis esindab professorit, õppejõudu, õpetajat ja juhendajat. Ta on tark, sihikindel ja käib oma rada, kohtudes elus paljude õpilaste ning kolleegidega. Tantsu teine pool on rõõmsam ja aktiivsem, mis näitab, et temas ei ole kaduma läinud elurõõm. Teine tants on „Õnnevalss“, mis vaatab noorte tudengite poole. Tudeng jalutab Emajõe ääres, unustab ennast sinna unistama ning toredale kaaslasele sügavale silma vaatama. Ja siis tuleb „Paunvere reilender“, kus vanemad ja elukogenumad tulevad ja kutsuvad liiga kauaks unistama jäänud noored hoogsalt kaasa, et minna suguvõsa kokkutulekule. 

Kuidas arendab Tartu-Voore repertuaar osalejaid ja milliseid väljakutseid see pakub?

Tantsus „Kohtumised“ on väga huvitavad muusikalaused, mis on tavapärase nelja või kaheksa takti asemel hoopis kolmetaktilised. Muusika kiire ja aeglane osa nõuavad tantsijalt kahe väga erineva iseloomu välja tantsimist: tantsu esimeses pooles voolavus ning teises energilisus. Nooremate rühmade tants „Õnnevalss“ on väga tehniliselt väljakutsuv. See tants peab paistma rahulik, voolav ja aeglane, aga kui seda tantsima hakata, siis muusika on üsna kiire ja koreograafia tihe.  See nõuab noortelt tantsijatelt üsna head tehnikat ja väljenduslikkust. „Paunvere reilender“ on klassikaline põhisammudele loodud tants, mis tuleb kõik puhtalt välja tantsida. Praeguseks on eelproovid näidanud, et tantsijad on väga tublid, kuid mõne tehnilise koha peal on veel arenguruumi. 

Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XXVIII laulu- ja XXI tantsupeole „Iseoma“?

Olen pidudel olnud nii liigijuht kui assistent ning alati on mind rõõmustanud, kui näen tantsijate rahulolu. Näiteks, kui olin ühel peol maratoni väravas assistent, nägin inimesi platsile minemas ja tulemas ning nad kõik olid nii-nii õnnelikud. Liigijuhina on ka ütlemata tore näha, kui kõik, mis sa oled väljakule kavandanud, tuleb hästi välja ja tantsijad peegeldavad liigijuhile head emotsiooni. See ei pea olema aplaus, aga ma tajun ära, kas tantsija on rahul ja õnnelik. 

Ma loodan, et ka „Iseoma“ peol läheb samamoodi, et tantsijad saavad hea emotsiooni ja mina sama energia vastu. Minu jaoks on väga oluline, et tantsijatele meeldiks see, mis nad teevad.

Kas 90-aastane tantsupeo traditsioon on piisavalt tugev, et tähistada oma 100. juubelit?

Seni on hästi, kui on tantsijaid, kelle jaoks ootab ees esimene pidu, juhendajaid, kes esimest korda rühma peole viivad, kunstilises meeskonnas inimesi, kes on esimest korda näiteks assistendid või liigijuhid. Võib-olla on see isegi midagi, mida tasuks teadlikult püüda lugeda. Nii kaua, kui meil jätkub neid esimesi kordi, on hästi. 

Autor: Katriin Ahu

---