Saame tuttavaks: Üleilma liigijuht Agne Kurrikoff-Herman
„Juba sõna ise – „üle“ ja „ilma“ – natuke viitab, et see piirkond koondab eestlasi, kelle elu on viinud nad kodumaast eemale,“ iseloomustab saabuva XXI tantsupeo Üleilma liigijuht Agne Kurrikoff-Herman Üleilma piirkonda. Rääkisime Kurrikoff-Hermaniga lähemalt, milline on olnud tema teekond tantsuni ning kuidas erineb Üleilma teistest tantsupeol osalevatest liikidest.
Tere, Agne Kurrikoff-Herman! Rääkige palun, kuidas jõudsite tantsuni?
Tantsuni jõudsin ma Keila 1. Keskkooli kaudu, kus ma ka koolis käisin. Meil oli seal üks väga tore tantsuansambel nimega Spekter, mida juhendas suurepärane õpetaja Andres-Aare Tooming. Ta oli väga inspireeriv ja kaasahaarav juhendaja – isegi praegu on ta tantsumaailmaga seotud, ehkki veidi harvemini.
Tänu tantsurühmale sai tantsust üsna kiiresti minu tõeline kirg. Kui minu pere hiljem Keilast kaugemale kolis, Nõmmele, siis otsustasin siiski jätkata kooli Keilas – üks olulisemaid põhjuseid oligi see, et ma ei tahtnud tantsust ja sealsest tantsurühmast loobuda.
Mingil hetkel hakkasin ka ise rühmas tunde läbi viima ja abistama. Gümnaasiumi lõpus otsustasin oma teed tantsuvaldkonnas jätkata ning astusin Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse tantsu õppima. Ja edasi on juba läinud nii, nagu elu on viinud – tantsust on saanud minu töö ja elu.
Mis teid täna oma töös inspireerib?
Ausalt öeldes seda, mis mind inspireerib, on väga palju. Ja vahel ma isegi mõtlen, et võib-olla natukene liiga palju… Sest kui seda oleks vähem, siis ma võib-olla elaksin veidi rahulikumat elu.
Teisest küljest pole ma sugugi kindel, kas ma üldse rahulikuma eluga toime tuleksin. Ja kui ma räägin rahulikust elust, siis ma ei mõtle seda, et mul oleks rohkem vaba aega või et ma teeksin asju füüsiliselt aeglasemalt. Pigem mõtlen siinkohal sisemist rahu või vaikust.
Aga tantsuga tegelemine ei ole minu jaoks lihtsalt tants ise ega ka pelgalt töö inimestega. Ma olen juba väga-väga pikka aega näinud selles palju suuremat missiooni – see on seotud meie eestluse hoidmisega. Meie oma riigi hoidmisega. Meie inimeste koondamisega selle ühise, rahvamustrilise villase vaiba alla, mis meid eestlastena seob ja määratleb. Nii et see mind inspireeribki – näha tantsus justkui võimalust, ka ärevatel aegadel, mis aitab kaitsta meie riiki ja kodu.
Tantsupidu „Iseoma“ saab olema eriline selle poolest, et see on piirkonnapõhine. Kuidas teie hinnangul selline lähenemine seostub peo üldise juhtmõttega „Iseoma“?
Kui tantsupeo nimi „Iseoma“ esmakordselt mõttesse tuli, äratas see kohe mitmesuguseid tundeid ja viis mõtted eri suundadesse. Üks mõte, mis mul iseoma kui sõna üle mõeldes tekkis, oli see, kas selles võib peituda ka midagi veidi egoistlikku – midagi, mis on justkui „minu oma“: minu sees, minu ümber, minu moodi.
Sellest vaatenurgast sobib piirkondlik lähenemine tantsupeole väga hästi, sest sel korral pöörame rohkem tähelepanu just kohtadele, kust me tuleme. Toome mõtted, tantsusammud ja muusika kokku just sealt, kust pärineme. Ja lõpuks, kui me kõik kokku tuleme, siis see „Iseoma“ ongi natuke meie kõigi oma, aga samas ühtne tervik.
Kui muud piirkonnad tantsupeol on nimetusega, millest saab igaüks aru – näiteks Pealinn või Läänerannik – siis millist piirkonda tähistab Üleilma?
Üleilma piirkond on tõesti esmakordne ja eriline. Juba sõna ise – „üle“ ja „ilma“ – natuke viitab, et see piirkond koondab neid eestlasi, kelle elu on viinud nad kodumaast eemale. Mõned elavad välismaal ajutiselt, mõned pikemalt, paljud neist on sündinudki mujal, kuid tunnevad tugevat sidet Eestiga ja soovivad oma juuri ja eestlust hoida.
Ehk Üleilma tantsijad on väliseestlased, kes tegelevad eesti rahvatantsuga väljaspool Eestit, ja tulevad nad üle ilma tantsupeole kokku. Justkui nagu suguvõsa kokkutulekule. Et tunda oma kodumaa lõhna, kohtuda omadega, tugevdada oma eestlust ja kuuluvust.
Kas möödunud aastal 90. juubelit tähistanud tantsupeo traditsioon on piisavalt tugev, et 10 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?
Mina olen natuke selline – loodetavasti heas mõttes – „roosade prillidega“ tegutseja. Ja neid roosasid prille kandes julgen küll öelda, et tantsime ka kümne aasta pärast.
Aga tõsi, ajad on rasked – ma mõtlen siin laiemalt maailmas toimuvat. Ja eks see võibki olla ainus asi, mis paneb küsima, kas me ikka tantsime 100. juubelil. Aga samas arvan, et sellistel aegadel on tantsul, eriti Eesti tantsul, koos oma tunnetuse ja sammudega väga eriline jõud. Heas mõttes võib seda lausa kultuuriliseks relvaks nimetada – see annab vaimset tugevust, toob meid kokku ja aitab hoida meie sisemist jõudu.
Küsimus võib olla ka selles, kui palju meid tantsib. Kui palju meid üldse on. Kui palju sünnib uusi põlvkondi ja tuleb järelkasvu. Aga isegi kui meil ei ole neid tuhandeid inimesi, kellele me praegu toetume, siis tuleb võib-olla mõelda ümber – muuta vormi, aga mitte sisu. Tantsupidu väärib alati toimumist ka väiksema hulgaga.
Tihti ongi nii, et mida keerulisemad ajad, seda rohkem just selliseid asju vajamegi – koguneda parvedesse, hoida oma vaimsust, oma kuuluvust. Seega mina, oma roosade prillide tagant vaadates, arvan tõesti, et me tantsime ka 10 aasta pärast hoogsalt edasi.
Autor: Karmen Kikas