Saame tuttavaks: valiksegarühmade liigijuht Kristiina Siig

Tere, Kristiina Siig! Jutustage palun, kuidas jõudsite tantsuni ja mis teid täna teie töös Inspireerib?

Tants on olnud osa minu elust juba varasest lapsepõlvest. Minu ema (Sille Kapper-Tiisler, N2 Miia liigijuht – toim.) töötas tantsuõpetajana ning mind võeti trennisaali kaasa juba enne, kui 4-aastaselt rahvakunstiselts Leigarite ridades tantsimisega algust tegin. Soovi saada tantsuõpetajaks väljendasin esimest korda 5-aastaselt, kuid hiljem gümnaasiumi ajal muutus see nägemus selgemaks ja nii saigi 11. klassis loodud kooli tantsurühm Leesikad, mis tänavu tähistab juba kahekümnendat tegutsemisaastat.

Minu jaoks on tantsuõpetajana kõige rõõmustavamad hetked need, kui näed, kuidas tantsija mõtleb. Kas ta siis proovib omaette mingit kombinni ja avastab, et „vale jalg“ jääb vabaks või esitab keerulise tantsufilosoofilise küsimuse – see, et ta mõtleb ja töötab kaasa, annab mulle kirjeldamatu motivatsioonisüsti!

Tantsupidu „Iseoma“ on eriline oma piirkonnapõhisuse poolest. Kuidas haakub see lähenemine teie meelest peo üldise juhtmõttega „Iseoma“?

Piirkondlikkus on tihedalt seotud juhtmõttega – jutustatakse oma piirkonna, kandi, kodukoha lugu. Kuna mul on lisaks tantsule ka folkloristika taust ning olen suur rahvakultuuri huviline, seostub piirkondlikkus minu jaoks eelkõige kihelkondade ja väikeste kultuuripiirkondadega, kel on erinevad tavad, pärimuslood, tantsud ja iseoma identiteet.

Isiklikul tasandil olen piirkondliku identiteedi küsimuse juures alati kahevahel. Olen sündinud ja kasvanud Tallinnas ning üks vanaisa on pärit Harjumaalt, kus on ka minu maakodu. Teisalt ulatuvad mu juured Hiiumaale ja kui lapsena tundus mõte Hiiumaast väga romantiline ning mulle meeldis rääkida, et mu juured on just sealt, siis aastatega on üha südamelähedasemaks saanud Harjumaa. Kui ma näiteks teismelise ja noore täiskasvanuna kandsin erinevate Hiiumaa kihelkondade rahvarõivaid, siis nüüd mõned aastad tagasi lasin endale valmistada Jüri kihelkonna riided.

Kuidas arendab valiksegarühmade repertuaar osalejaid ja milliseid väljakutseid see esitab?

Valiksegarühmade repertuaaris said seekordsel peol tantsijate arendamise eesmärgil kokku kolm väga eriilmelist tantsu. Kuigi kõik kolm nõuavad tugevat tantsutehnikat ja emotsiooni, võib lihtsustatult välja tuua, et kui näiteks „Vaba Hing“ eeldab tugevat klassikalise lavatantsu tehnikat, siis „Röäsusi“ pakub väljakutsena hoopis teistsugust tehnikat ja kehakasutust, kui me tavaliselt lavarahvatantsus harjunud oleme nägema, see on rohkem pärimustantsupõhine. Kolmandas tantsus „Kikkapuu“ on fookus emotsionaalsusel ja loo jutustamisel.

Millise mälestuse või kogemuse varasematest tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XXVIII laulu- ja XXI tantsupeole „Iseoma”?

See on väga hea küsimus, sest seekordne pidu ja selle ettevalmistus tõotab minu jaoks tulla varasematest erinev. Nimelt olen ma varem olnud kaks korda 3.-4. klassi liigijuht, kus üks suurimaid väljakutseid oli väljakutöö: lapsed väsivad, ei võta uut infot väga hästi omaks ja väljakul katsetamisruumi on vähe. Nüüd, valiksegarühmadega töötades, tuleb küll kõik jooniste variandid ja võimalused läbi mõelda, aga mingid asjad võime jätta ka lahtiseks, et siis väljakul katsetades leida parim lahendus. Valiksegarühma tantsija mõtleb kaasa ja on nõus katsetama, mistõttu mulle tundub, et väljakutöö valiksegarühmadega pakub täiesti uue kogemuse ja ootan seda põnevusega.

Kas 90-aastane tantsupeo traditsioon on piisavalt tugev, et tähistada ka oma 100.juubelit?

Jah, eeldusel, et tööd selle nimel jätkatakse samas vaimus. Ma ei pea siin silmas ainult tantsuõpetajate tööd – nemad, nagu ka tantsijad, annavad endast kõik ja enamgi veel. Mõtlen eelkõige kultuuripoliitilist tasandit. Täna juba tehakse paljusid asju hästi ja õiges suunas ning olen optimistlik, et kui neid valikuid suudetakse jätkata ja hoida, tähistab traditsioon ka oma sajandat juubelit.

Autor: Greta Perolainen