Saame tuttavaks: võimlemisrühmade liigijuht Kersti Kull

Tere, Kersti Kull! Rääkige palun, kuidas jõudsite võimlemiseni?

Võimlemine on olnud osa minu elust nii kaua kui mäletan. Alustasin juba lapsena ja ilmselt paelusid mind kaunid trikood ja esinemised, aga ka treeningud koos treeneritega. Aastate jooksul on võimlemine muutunud elustiiliks, mis on mind mitmekülgselt arendanud. See ala on mulle andnud nii rutiinitaluvust, kohusetunnet kui ka lihtsalt rõõmu liikumisest.

Mis teid täna teie töös inspireerib?

Tantsupeo kunstilise toimkonna töö juures inspireerib mind tantsupeo võime tuua kokku kogukonnad ja inimesed. Võimalus otsida piire ja ühendada võimlejate tehnilised oskused loovusega läbi võimlemise enda. Mind inspireerib ka uute kavade loomine, võimlemise kaudu loo jutustamine ja emotsioonide väljendamine. Teisalt on loominguallikaks ka võimalus näha, kuidas võimlemine arendab nii keha kui ka vaimu, eriti kui näen, kuidas naised ja noored saavutavad midagi, mida nad varem ei suutnud. 

Ühesõnaga, olla osake kogukonna arengust, toetada võimlejaid ning jagada rõõmu iga väikese ja suure saavutuse üle – see kõik inspireerib mind.

Kuigi võimlejad osalevad üle-eestilise liigina, on tantsupidu „Iseoma“ eriline selle poolest, et see on piirkonnapõhine. Kuidas teie hinnangul selline lähenemine seostub peo üldise juhtmõttega „Iseoma“?

Olen selle mõtte ja teadmisega elanud juba mõned aastad, nii et see on minu jaoks juba  lahtimõtestatult selge ja loomulik. „Iseoma“ on midagi isiklikku ja omast – midagi, mis kuulub ainult mulle ja on minu enda oma. 

Millise mälestuse või kogemuse varasematest pidudest võtate seekord liigijuhina kaasa saabuvale peole?

Varasematest tantsupidudest võtan kaasa ikka selle erilise ühtsustunde, mis tekib, kui kõik tantsijad liiguvad ühes hingamises. See hetk, kui muusika algab ja kõik teavad täpselt oma kohta, oma rolli – see on midagi maagilist. Igal peol tekib korraks see hetk, mil mõtlen: kuidas me seda ikka kõik koos teeme? Kuidas see kõik sünnib? Võtan kaasa kindla teadmise, kui oluline on meeskonnatöö ja üksteise toetamine, alati ja lõpuni.

Kuidas võimlejate repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab?

„Iseoma“ peo võimlejate repertuaar on väga paljuski suunatud nii-öelda põhivõimlemisele. Kavades on pööratud palju tähelepanu kehatöö elementidele, näiteks sirutused või lainetused. Eesti võimlemistraditsioon tähistab järgmisel aastal oma 150. sünnipäeva, seega igati sobilik kummardus ka meie ajaloolisele põhivõimlemisele. Osalejatele on see mõnes mõttes väljakutsuv, sest ei piisa ainult kava järjekorra õppimisest, vaid tuleb teha tööd ka elementide õigeks sooritamiseks.

Kas möödunud aastal 90. juubelit tähistanud tantsupeo traditsioon on piisavalt tugev, et 10 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?

Võtmeinimesteks selle traditsiooni hoidmisel pean õpetajat, juhendajat ja treenerit – kõiki neid, kes teevad igapäevaselt ja pühendunult tööd oma rühmadega. Kui väsivad nemad, väsib ka traditsioon.

Ent tantsupeo traditsioon ei ole lihtsalt ajalugu, vaid elav ja hingav osa meie kultuurist. See, kuidas me tuleme peole südame ja pühendumisega, näitab, et tantsupidu ei ole lihtsalt sündmus, vaid ka meie identiteedi kandja. Seda, kas 10 aasta pärast tähistame uhkusega tantsupeo 100. juubelit, sõltub aga meie rühmade juhendajatest ja õpetajatest. Kui suudame neid hoida, kaitsta, motiveerida ja paitada, oleme tagasi sama suure hoo ja hingega.

Autor: Karmen Kikas