Saame tuttavaks: XXI tantsupeo Sakala piirkonna liigijuht Vaike Rajaste
XXI tantsupidu „Iseoma” saab olema eriline piirkonnapõhise liikide jaotuse poolest. Igal piirkonnal on rääkida oma lugu. Sakala piirkonna kandvaks ideeks on rahvarõivad ning repertuaar jutustab loo peorõivastes suguvõsa kokkutulekule minemisest. Liigijuht Vaike Rajaste sõnul seostuvad rahvarõivad tantsupeo juhtmõttega „Iseoma”: „Kui oled ise näiteks sukapaela pununud või peapaela tikkinud, hoiad ja väärtustad seda ka palju rohkem.”
Kunstiline toimkond:
Liigijuht Vaike Rajaste
Assistent Maria Sikk
Sakala piirkonna kava:
„Mis viga mehepojal tantsida” (tantsivad sega- ja noorterühmade mehed ning noormehed), tantsu autor Ene Jakobson. Rahvamuusika/seade Taivo Linna, Villu Talsi/sõnad Henno Käo
„Oh te ullud” (tantsivad sega- ja noorterühmad), tantsu autor Vaike Rajaste. Muusika traditsionaal “Holstre poisid”/seade Päri Päri
„Mulgi polka” (tantsivad sega- ja noorterühmad), tantsu autor Villu Vähk. Rahvamuusika, August Müürsepp ja Mõntsi külakapell “Pulmapolka”/seade Ludvig Ehala, Margus Põldsepp
Tere, Vaike Rajaste! Jutustage palun, kuidas olete jõudnud tantsuni ning mis teid täna teie töös inspireerib?
Minu teekond tantsuni on päris pikk lugu, mis algas vanaema heinamaalt. Tants on minuga kaasas käinud terve elu ja tantsupisiku sain tõenäoliselt oma isalt. Tantsuõpetaja olen olnud juba 44 aastat. Kõik etapid, mis tantsupidude tegemise juurde viivad, on mul läbi käidud – olen olnud tantsija, juhendaja, väljakul nurgajuht, liigijuhi assistent, liigijuht ja 2019. aastal tantsupeo pealavastaja. Sõrm on tantsupeole antud ning käsi ja süda on ka võetud.
Olen palju mõelnud palju sellele, mis inspireerib mind seda jätkuvalt tegema. Oluline on see, et tantsija, kes mu juurde tantsima tuleb, läheb tantsutunnist või tantsupeolt ära positiivse emotsiooniga. Meie võimuses on anda inimestele võimalus kogeda koostegemist ja õnnestumist. Tihti öeldakse, et tants on raske, aga kui ei ole pingutust, siis ei ole ka rõõmu. Mida suurem on pingutus, seda suurem on sära tantsijate silmades.
Tantsupidu „Iseoma” saab olema eriline selle poolest, et on piirkonnapõhine. Kuidas selline lähenemine seostub peo üldise juhtmõttega „Iseoma”?
Erinevates piirkondades on iselaadi rõhuasetused ja Sakala piirkonna teema on rahvarõivad. Lõuna-Eesti rahvarõivad on väga erilised. Hea näide on mulgi kuub. Üle Eesti ikka kanti kuube, aga nimetusena on levima jäänud just mulgi kuub, mis on saanud omaette sümboliks. Rahvarõiva teema seostub juhtmõttega “Iseoma” selle poolest, et kui oled ise midagi teinud, siis see annab väärtuse. Kui oled näiteks sukapaela pununud või peapaela tikkinud, hoiad ja väärtustad seda ka palju rohkem.
Sakala piirkonna kavas on kolm tantsu, mis jutustavad tervikliku loo sellest, kuidas suguvõsa kokkutulekuks valmistutakse. Ehk kuidas mees on oma toimetuste juures, naine tuleb ja aitab peorõivad selga panna ning koos minnakse peole.
Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab?
Kõik tantsud on väga erinevad. „Mis viga mehepojal tantsida” on lõbus ja lustlik ning nõuab näitlejameisterlikkust. „Oh te ullud” on loodud spetsiaalselt selle peo jaoks ning see on tantsijale väljakutseid pakkuv eelkõige vaheldusrikkuse tõttu. Tantsija peab hoolega muusikat kuulama ja sammud muusikasse ära tegema. „Mulgi polkas” on traditsioonilist põlvetõstepolkat ja natuke tõsteid. Seal on oluline just paariliste omavaheline suhe.
Millise mälestuse või kogemuse varasematest laulu- ja tantsupidudest võtate liigijuhina kaasa XXVIII laulu- ja XXI tantsupeole „Iseoma”?
Mul on igast rollist lähtuvalt täiesti erinevad mälestused: üks mälestus on mul esimesest tantsupeost, teine on peost, kus olin liigijuhi assistent ning hoopis isemoodi mälestus on 2019. aastast, kui olin pealavastaja rollis. Kõigist neist võtan kaasa selle, et peamine eesmärk on ikkagi teha kõik selleks, et tantsija saaks hea emotsiooni ja oleks õnnelik. Tantsuõpetajatele tahaksin anda kindluse, et kõik on võimalik. Kui tantsija ja õpetaja positiivse emotsiooni saavad, on kõik hästi.
Kas 90. juubelit tähistanud tantsupeo traditsioon on piisavalt tugev, et 10 aasta pärast oma 100. juubelit tähistada?
Jah, on ikka. Me ei tee pidusid ühekordselt ja me jälgime, mis tantsumaastikul toimub. Me oleme pidevas arengus ja kümne aasta pärast ning kauemgi on tantsupidu kindlasti alles.
Autor : Karina Agnes Raudkats