Segakooride „Oh Aadam, sino essitüs” kantakse ette helge õrnusega
Vestleme dirigent Pärt Uusbergiga vaimulikust rahvaviisist „Oh aadam, sino essitüs”, mis tema hinnangul sobib laulupeo konteksti hästi, pakkudes tasakaalu ja helget vaimulikku kommentaari.
Foto: Rene Mitt
Mida teos „Oh Aadam, sino essitüs” sinu jaoks tähendab ja kuidas sa seda laulupeo kontekstis tajud?
Minu jaoks on tegu väga ilusa ja hõrgu eesti rahvakoraali seadega. Vaimulikud rahvaviisid – või rahvakoraalid, nagu neid ka kutsutakse – on mulle juba pikalt südamelähedased. Eesti heliloojatest on nende seadmine olnud eriti hingelähedane Cyrillus Kreegile, aga näib, et ka tänapäeva heliloojad pöörduvad heal meelel taolise muusikalise maavara poole.
Helilooja Margo Kõlari seade Otepää kandist pärit rahvaviisist „Oh Aadam, sino essitüs” on muusikaliselt väga inspireeriv – õrn ja tundlik. Tõsi, see ei ole võib-olla kõige traditsioonilisem või laulupeolikum valik, kuid seda värksemalt võib see meie kavas mõjuda.
Kus see teos asetseb segakooride liigi repertuaaris?
Minu meelest on kogu meie kava väga terviklikult üles ehitatud ja „Oh Aadam, sino essitüs” asetub kogu tervikus vägagi sügaval tasandil. Nimelt kõlab enne seda Veljo Tormise poolt Gustav Ernesaksa mälestuseks kirjutatud „Meelespea”, mis räägib suurte laulikute murdumisest – elu paratamatust ajalikkusest. „Oh Aadam, sino essitüs” pakub sellele tõsisele, inimlikule tundele sügava ja helge vaimuliku kommentaari.
Millele peaksid segakoorid selle teose puhul erilist tähelepanu pöörama?
Selles teoses on palju murdekeele nüansse. Ühtlasi on tegu sisuliselt meeskoorilauluga segakooride repertuaaris, mis tähendab, et just mehed saavad võimaluse näidata oma kõige ilusamat häält.Raskusastmelt tasakaalustab see teos hästi kogu kava, kuna midagi väga kaelamurdvat kellegi jaoks ei tohiks olla. Kui lauljad harjuvad murdekeele nüanssidega, võiks see laul pakkuda lauljatele siirast laulurõõmu!
Kuidas on segakoorid selle loo omaks võtnud?
Seniste proovide põhjal tundub, et väga hästi. Eriti paistab laul sobivat täiskasvanute segakooridele, samas kui koolikooride proovides on olnud saalist aeg-ajalt kuulda teatavat kihinat-kahinat. Võimalik, et kogu loo temaatika võib olla noortele pisut keeruline. Samas on kindlasti ka noori, kellele see laul läheb sügavalt korda, nii et kunagi ei ole hea tegelikult üldistada.
Mida loodad, et kuulajad sellest teosest laulupeolt kaasa võtavad?
Selles teoses on minu hinnangul mitu meeldejäävust. Esiteks hoopiski see, et laulupeo kontserdil mängib helilooja Margo Kõlar ise torupilli soolosid. Teisalt on tegu mõneti meeskoorilauluga segakooride repertuaaris – see on üpris tavatu, aga loodetavasti heas mõttes!Ning kolmandaks, teose kulminatsioonis võiksime kõik nautida, kuidas kõlab üks ligi 10 000-liikmeline segakoor õrnas pianos. Minu meelest on helilooja loo kulminatsiooni kirjutanud veel eriti hõrgud harmooniad ja ootan huviga, kuidas need tuhandete lauljate esituses helisema lähevad – ja seda lauldes just nimelt nii õrnalt kui võimalik.
Kuidas sobitub teos tänavuse laulupeo üldisesse raami?
Ma arvan, et väga hästi. Esimesest päevast peale, kui Helil Jürgenson tutvustas meedias oma ideekavandit, oli seal juttu Eestimaa erinevatest põnevatest murretest. „Oh Aadam, sino essitüs” on vast üks ehedamaid näiteid, esindades Tartu murret. Ja teisalt, nagu ütlesin eelpool, moodustab kogu segakooride kava ühe ilusa terviku, kus vägagi teadliku valikuna on oma osa täitmas ka Margo Kõlari kaunis rahvakoraali seade. Mu meelest võiks Eestimaa lauljaskond armastada meie vaimulikke rahvaviise, rahvakoraale samavõrd, nagu meile on hingelähedane meie oma regilaul. Minu jaoks need kaks on eestlaste kõige iseomalikumad muusikalised maavarad, mida tasub hoida, kaitsta ning millesse suhtuda lugupidamise ja armastusega.
Segakooride laul „Oh aadam, sino essitüs” on Otepää kihelkonnast pärit rahvakoraal, mille on laulupeoks seadnud helilooja Margo Kõlar, teost juhatab Pärt Uusberg.
Autor: Marita Ausmaa
