Seto rikkalikust ja tänini elujõulisest laulupärimusest räägivad laulupeo avakontserdil kaks seadet

​​Viimastes kuukirjades oleme tuttavaks saanud laulupeo koorilaulude allikatega. Sel kuul tutvustas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur etnomusikoloog Taive Särg lugejatele repertuaari kahte Seto juurtega pala. 

“Noore veljo, veeritäge” Mart Saar (1882–1963) 

Mart Saare (1882–1963)koorilaulude klassikasse kuuluv “Noore veljo, veeritäge” (1930) on oma kõla ja hoo saanud Setomaal tuntud peoviisist, nimetusega praasniga ääl. Kuidas helilooja viisi leidis, pole teada. Tekstiread on välja nopitud Jakob Hurda koostatud “Setukeste laulude” II köitest (ilmus Helsingis 1905), laulutüüpidest “Noorõq vell´oq, veerätelgeq”, “Kaegõ no, veleq, häälesida!”, “Etsa, näioq, ilotõlgõq”. Sõnad võis Mart Saar ehk välja otsida ja kokku panna. 

Ühte teksti esitajat pole küll teada, kuid kahe lauliku nimed on napid: Andre ja Iro Setomaalt, Saagre külast, ning Tsia Ann Räpina kihelkonnast, Veriora vallast. Seda sellepärast, et Setomaal pandi perekonnanimesid alles 1920. aastatel, kui piirkond oli saanud Eesti Vabariigi osaks. Neljanda laulu laulis Ado Nool (Nuul) Vastseliina kihelkonnast, Kahkva külast. 

Kuigi laulikute kohta on vähe teada, siis laulutekstide üleskirjutajad on olnud üsna tuntud inimesed. 1872–1873 aastal kirjutas laule üles Victor Stein, 1877. aastal Johan Kotli, 1878 Jakob Jagomann 1878 ja 1890 Hindrik Prants. 

Victor Julius Stein elas vaid 32 aastat (1841–1863), kuid jõudis luua ilukirjandust, muusikat ja koguda rahvalaule. Ta sündis Võrus tuntud kaupmehe Kivi Kusta pojana ning nende tutvusringkonda kuulus ka doktor Kreutzwald. Victor Juliuse ristiemaks kutsuti proua Marie Kreutzwald. Tal olid mitmekülgsed vaimsed huvid, kuid haridus jäi katkendlikuks nõrga tervise, eriti kroonilise silmahaiguse tõttu. Stein tundis hästi kohalikku keelt ja ta siirdus 1872 Kreutzwaldi ja Jakob Hurda õhutusel Vastseliina kihelkonnaga piirnevale Setomaale rahvaluulet koguma. Kahe aastaga pani ta kirja üle 1000 lehekülje rahvalaule ja 247 vanasõna. (Kirjutas Valdur Raudvassar 2017, Wõrumaa Teatajas.)

Johan Kotli (1853–1940) sai hea hariduse Valgas Cimze õpetajate seminaris ning töötas kooliõpetaja, köstri ja koorijuhina Laiusel ja hiljem Väike-Maarjas, moodustades mõlemal pool ka puhkpilliorkestrid. Laiusel kujunes elav seltsielu ja esimeste külalisesinejatena andsid sealses kirikus 1891. aastal kontserdi Miina Härma ja Aino Tamm. Kotli avaldas ka ajalehtedes Väike-Maarja teemalisi artikleid – tema mälestuse on jäädvustanud perekonnakroonikas Anu Kotli.

Väga viljakas folkloorikoguja oli Hurda kaastööline Jakob Jagomann (1844–1910), Räpina kihelkonna Kõnnu küla taluperemees. „Ühekülameestena käidi koos kogumisretkedel mööda Räpina kihelkonda ja Setomaad. Jagomann on saatnud Jakob Hurdale 660 eesti ja seto rahvalaulu, olustikulisi muinasjutte, mõistatusi ja vanasõnu, kokku ligi 2100 lehekülge üleskirjutisi,“ kirjutab temast Erik Kamberg (LounaLeht 2023). 

Hindrik Prants (1858−1932) oli pärit Võrumaalt, õppis mitmel pool, sealhulgas ka eri kursustel Helsingi ülikooli juures. Ta töötas ajakirjanikuna ajalehes Postimees, Ristirahva Pühhapäeva Leht, Tallinna Päevaleht, ajakirjas Linda jm, ning on saatnud kaastööd ka Rootsi, Soome ja Saksa ajakirjandusele. Ta on kirjutanud raamatuid ajaloost, soome-ugrilastest ja ka ilukirjandust. (Prantsust on kirjutanud Vello Paatsi veebilehel Kreutzwaldi sajand.) 

Autor: Taive Särg

Toimetas: Annabel Parts