„Sõmeralt Sõrmikule“ ja „Laulu eestvõtja“ teekond avakontserdi repertuaari

XXVIII üldlaulupeol märgitakse esmakordselt repertuaari juures ka rahvalaulikuid ja laulude kogujaid, kelle tegude tulemusel on kunagised meloodiad ja tekstid jõudnud tänapäeva. Nende otsimise ning uurimisega tegeles Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur etnomusikoloog Taive Särg, kellega tegime põgusalt tutvust novembri uudiskirjas. Edasises artiklitesarjas tutvume tema leidudega põhjalikumalt. 

Taive Särg on kooriseadete allikate otsimisel liikunud üldiselt minevikust tänapäeva, järgides koorilaulu kujunemist, kus mõningaid rahvalaule töödeldi üha uuesti. Järgnevalt tutvustab Särg kahte laulu, mis kuuluvad laulupeo avakontserdi valikkooride repertuaari. Nendeks on Eesti heliloojate Eduard Tubina ja Mart Saare rahvalaulutöötlused, mille allikad on pärit Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivist. 

„Sõmeralt Sõrmikule“, Eduard Tubin (1958)

Pala valmis Rootsis, kui Tubin oli Eestist saanud folklorist-muusikateadlase Herbert Tampere koostatud antoloogia „Eesti rahvalaule viisidega“ III köite. „Sõmeralt Sõrmikule“ on ahellaul, mis tähendab, et kõik värsid on „kokku haagitud“, antud juhul liikumisega ühest kohast teise. Teekonda kirjeldava laulu kirjutas 1913. aastal üles Karl Viljak Haljala kihelkonnas Kõldu külas (EÜS X 1445 (29)). Viljak märkis üleskirjutises: „Laulus jõutakse läbi kaheksa rea uuesti Sõmerale välja ning siis algab laul otsast jälle peale (nagu nõiaring)“ (EÜS X 1412). 

Laulu esitaja Viilip Klaas (1857–1917) oli rätsep, laulik ja pillimees. Ta tegi ka ise viise ja laule, mäletamata, mida oli pärimusest õppinud ja mida loonud. Perest peresse tööl käies olevat ta laule „eitede käest kuulnud“. Samuti oli Klaas kirglik rahvaluule-huviline nagu selgub Viljaku kirjutatust: „Laulja oli sõnast „vanavara“ nii läbi imbunud, et ta seda sõna igal pool tarvitas, kus jutt millegi vanaaja asja peale läks“ (EÜS X 1412). 

Laulu üles märkinud Karl Viljak (1887–1917) töötas köstrina ja Tartu Treffneri Gümnaasiumi õpetajana. Ta osales Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) kogumisretkedel, mis toimusid 1904–1916, olles üks paremaid rahvaviiside noodistajaid. Viljak märkis üles rohkesti esituste üksikasju. Arvatavasti soovis ta saada rahvaviiside uurijaks, aga kahjuks suri noorelt.

„Laulu eestvõtja“, Mart Saar (1910)

Laulu sõnad kirjutas üles Eesti suurima rahvaluulekogumise korraldaja Jakob Hurt (1839–1907) oma kodukohast Põlva kihelkonnast 1865. aastal. Arvatavasti oli esitajaks Jaan Piho Mammaste külast. Hurt avaldas teksti väikeste muutustega kogumikus „Vana kannel“ 1875. aastal.

Käsikirjas asub laulu tekst pikemas võrokeelses talgulaulus, algusega: „Ärä põõmi pik´a põllu…“. Saar lõi koorilaulu talgul laulmise osa „Siin om hulka neidosit, mõni hulka mõrsijit…“ põhjal. Kusjuures tekst on kohandatud Põhja-Eesti pärasesse regivärsi keelde: „Siin on hulka neidusida, mõni hulka mõrsijaida…“. Kas viisi leidis Saar folkloorikogust, mille tuhandetel lehekülgedel see võib praegugi peituda, ei ole teada. Sellega sarnaselt kõlab aga üks Lõuna-Eesti ja ka Läti rahvaviis, praegu tuntud sõnadega „Haanja miis“. 

Järgmises numbris tutvustab Särg, kuidas Eesti eri kihelkondade rahvalaulude põhjal sündisid kahe suure naisautori kooriteosed – Miina Härma “Lauliku lapsepõli” ja Ester Mägi “Äiu-püiu”. Mõlemad laulud kõlavad peo avakontserdil.

Autor: Katriin Ahu