Stavangeri Eesti Segakoori teekond laulupeole: laulupidu on osa identiteedist ja eriti tähtis on selle säilitamine just välismaal elades
Norras resideeruv Stavangeri Eesti Segakoori dirigent Kersti Ala-Murr arvab, et on kaht liiki inimesi. Neid, kelle jaoks Tallinnas laulupeol osalemine on asi, mis tuleb lihtsalt kord elus ära kogeda, kui ka neid, kelle jaoks on see identiteedi küsimus. „See on kuidagi geenidesse kodeeritud ja pole vahet, kas sulle meeldivad kõik laulud vôi mitte, pole vahet, kas sulle meeldivad kõik su kaaslauljad vôi mitte, pole isegi vahet, kas sa õpid neid laule oma lemmikdirigendi käe all vôi harjutad kellegi teisega – sa lihtsalt pead identiteedi säilitamiseks seda tegema,” sõnab Ala-Murr ja usub, et suur osa nende koorist just sel põhjusel laulupeole pürgib.
Stavanger on Norra suuruselt kolmas linn, kus elab umbes poolteist tuhat eestlast. Stavangeri Eesti Segakoor sündis enne 2019. aasta üldlaulupidu ning tollel korral käidi laulmas 24 liikmega. Sel korral on koosseis suurenenud ning kooriliikmeid on 27 – enamus eestlased, aga ka üks türklasest tenor, norrakast bass ja laulja, kelle ema on eestlane ning isa norrakas. Kuigi koori nimi on Stavangeri Eesti Segakoor, on nüüdseks 17 lauljat pärit Rogalandist (piirkond Stavangeri ümber) ja kümme liiget Oslost. Proove tehakse nii kohalike lauljatega kui ka eraldi Oslos elavate kooriliikmetega. Sel aastal on kõik lauljad kohtunud ka kolmepäevastes laagrites, et teha ühiseid proove ja laulupeoks videosid lindistada. Oktoobris kogunes koor seminariks Hirvo Surva juhendamisel.
Stavangeri koori veab eest Kersti Ala-Murr, kes on mitmekülgsete kogemustega koorijuht ja – ta on õppinud dirigeerimist Tartu H. Elleri nimelises Muusikakoolis, juhatanud meeskoore, kooli lastekoore, Sandnesi ooperikoori ja 2024. aasta sügisest on Ala-Murr Stavangeri Sümfooniaorkestri Koori koormeister ja see töö jätkub. Stavangeri Eesti segakoori juhatamine on tema jaoks olnud pigem hobi: „Ma ei saagi seda väga tööks nimetada. See on midagi, mida lihtsalt peab tegema. Seniks kuni on lauljaid, kes kooris laulda tahavad ja on nõus sellepärast kokku tulema, olen mina nôus ka nendega tegelema.” Sellise erilise koori juhtimine on Ala-Murri jaoks auasi ja ta on tänulik, et leidub eestlaseid, kes tahavad ja saavad töö ja pere kõrvalt kokku tulla, et eesti laule laulda.
Laulupeo repertuaari omandamine on koorijuhi arvates läinud hästi. Laulude valik on huvitav ja lauljatele meelepärane ning igaühele leidub midagi. Kuid nagu ikka, tundub mõni laul alguses veidi raske. „Mõni bass näiteks arvas alguses, et „Allikat” ei olegi võimalik laulda, aga harjutamine teeb meistriks ja lõpuks oleme ikka kõik laulud selgeks saanud ning on isegi aega jäänud tüüpiliste lisalugude õppimiseks,” toob Ala-Murr välja ning meenutab, kuidas eelmisel peol tulid lisalugudeks „Ärkamise aeg” ja „Laul Pôhjamaast” ning kuna neid ei jõutud eelnevalt harjutada, siis ei saanud Stavangeri Koori lauljad kaasa laulda.
Lauljad ootavad suvist laulupidu suure huvi ja põnevusega. Hotellid on broneeritud ja lennupiletid ostetud. Rongkäigus marsivad paljud lauljad rahvariietega, aga proovideks on sel korral lastud teha ka erinäolisemad särgid: „Kui keegi näeb laulukaare all oranži särgiga lauljat, kel selja peal paremas nurgas on kass tekstiga „kass kodu sa, kass võõral maal”, siis on tegu Stavangeri Eesti Segakoori lauljaga.”
Autor: Karina Agnes Raudkats
