Tantsukultuur idaneb koduseinte vahel, et siis kogukonnaks kasvada
Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi juhatuse esimees Kadri Tiis on hinganud rahvatantsu rütmis juba lapsepõlvest. Ta on olnud pikki aastaid tantsupidude meeskonnas ning töötanud laulu- ja tantsupeo sihtasutuses. Lisaks muudele tegemistele, mille hulka kuulub ka rahvatantsu õpetamine, on Kadri Tiisil sel sügisel oluline ülesanne. Nimelt alustatakse kampaaniaga, mille eesmärk on edendada tantsuõpetajate ja koorijuhtide tegemisi, kaardistada Eesti laulu- ja tantsumaastikku ning pakkuda tantsu- ja lauluõpetajatele võimalust end arendada ja oma muredest rääkida.
Te panustate nii palju Eesti kultuuri- ja eriti just tantsumaastikku. Mis on see, mis teie igapäevastes tegemistes silma särama paneb?
Eks ikka see, et valdkond läheb korda ja tantsimine ning õpetamine mulle meeldib. Minu jaoks on oluline, et tantsud, muusika ja laulud edasi kanduksid.
Niisamuti tekitab erilise tunde see, kui pühendunud ja motiveeritud inimesed siia koondunud on. Augusti keskel toimus Viimsis järgmise aasta tantsupeo seminar, mis kestis kolm päeva ja kohal oli pea 200 õpetajat, kes valmistusid peoks. Sealne energia lõi hästi mõnusa tunde – pühendunud inimesed ja koos tegemine. See käib tantsurühma ja kollektiivi juurde ja ongi see, mis silma särama paneb ja motiveerib toimetama. Selline koos tegemine tekitab perekonna tunde.
Millal teie rahvatantsuni jõudsite?
Mina olen esimesest klassist peale tantsinud. Minu ema tantsis, isa mängis puhkpilliorkestris ning pere oli üldse kultuurilembeline. Eks see motiveerib ennastki – mul on kaks õde ja me kõik tegeleme rahvatantsuga. Kõik algab ikkagi perekonnast ja sellest, milline keskkond kodus on loodud.
Hiljem, kui läksin ülikooli, siis pidasin väga loomulikuks TÜ ansamblisse tantsima minemist ja sealt edasi tundus ainuõige astuda õpetajakingadesse. Ma uskusin, et saan hakkama ja see tundus hästi loomuliku sammuna, mida astuda.
Millised on hetkel tantsumaastiku suurimad väljakutsed?
Ma ise töötan Kose vallas täiskasvanute rühmadega. Kokku on meil neli kooli, aga tants on jäänud kestma vaid ühes. Hiljuti arutasime omakeskis, et meie jaoks oli hästi loomulik lapsed trennidesse kaasa võtta. Hiljem läksid ka nemad tantsima.
Nüüd on noored oma elud seadnud mujale ja kaugemale, tantsust ja muusikast eemale. Tegelikult on tantsu- ja muusikakaugeid noori tantsima või laulma väga keeruline meelitada, eriti kui peres puudub taoline muusikaline või tantsuline taust. Kui juba sinna sattuda ja tantsulaagris/peol käia, siis noored ka jäävad, aga see esimene tulek on veidi keeruline. Seetõttu on ka hästi oluline, et noortel oleks rohkem eeskujusid ja iseäranis just kodus.
Murekohaks on ka see, et meil ei ole piisavalt tantsuõpetajate järelkasvu. Sellele keskendume rohkem ka eelseisva kampaania raames.
Millised on teie ootused eelseisvaks peoks?
Oi, ma olen nii palju tantsupidudel osalenud, et neid ootusi enam justkui ei olegi. Minu jaoks on tantsupidu jõesäng, mille sees see pidu siis voolab. Sealt sängist ta välja ei tule. Nii ta voolab ja toob fookusesse eestlaste jaoks olulised väärtused – identiteedi ja olemisega seotud teemad, mille üle selle peo raames mõelda. Iseenesest me räägime igal peol samast asjast, aga iga pealavastaja ja kunstiline toimkond leiab oma väikese nüansi, millega siis meie traditsioonile ja kultuurile läheneda.
Olles ise ka meeskonnas, põhjaranniku liigi assistendina, tundub mulle, et tuleb teistsugune pidu. Sel korral on juba tantsupeo ülesehitus hästi erinev ning ei ole traditsioonilisi liike, vaid on piirkonnad. Iga piirkond on siis leidnud selle “Iseoma”, mille ta seal väljakul rahvale välja toob. See kindlasti eristab seda pidu eelnevatest.
Autor: Annabel Parts