Tantsupeol hakkab jalga keerutama „Saare Vikat”
Üleilma tegutsevatel Eesti kogukondadele on oluline kogukonnatunde hoidmine. „Ja just see kogukondlikkuse pool on tantsurühmade kooskäimisel väga oluline: sa oled maailma eri paigas, saad oma rühmakaaslastega kokku, et hoida oma identiteeti läbi rahvatantsu,” rääkis XXI tantsupeo tantsutoimetaja ja Üleilma liigijuht Agne Kurrikoff-Herman.
Kogukonnatunne on suur näiteks New Yorgi südames tegutseval rahvatantsurühmal „Saare Vikatil”, mille juured ulatuvad 1967. aastasse. Rühma omapärane nimi on pärit aga 1971. aastast. „Saare” viitab New Yorgi saartele (Long Island ja Manhattan) ehk enamike tantsijate kodule. „Vikat” sümboliseeris rühma kõrget taset võrreldes teiste rühmadega ehk „vikat niidab kõigil jalad alt”.
Rühma juhiks on 2018. aastast Liisi Vanaselja Fletcher, kes on „Saare Vikatis” nii tantsinud, juhendanud kui ka olnud tantsuõpetaja. Tema sõnul on rühma aktiivsus aja jooksul pidevalt muutunud. „Mõnel aastal on meil väga palju esinemisi ja tegevusi, mõnel vähem. Hetkel on meil 11 entusiastlikku tantsijat ja valmistume usinalt tantsupeoks,” rääkis Fletcher. Tantsijad kohtuvad kaks korda kuus New Yorgi Eesti Majas ja mõned läbivad proovides osalemiseks kuni kolmetunnise teekonna. Kokku tullakse nii Long Islandilt kui ka Connecticutist.
Rühma tantsuõpetajaks on Tallinnast pärit New Yorgis tegutsev tantsija-koreograaf Diina Tamm, kelle sõnul on kaugete elupaikade tõttu raske ühistegevusteks aega leida. Siiski räägitakse üheskoos mõnuga eesti keelt, süüakse proovide vahel pitsat ja käiakse huvitavates kohtades esinemas. Näiteks käidi Eesti sünnipäeval ülevaatust ja proove tegemas ühes Connecticuti tuletõrjehoones. Päeva lõpus vaadati preemiana üheskoos ka vanu tuletõrjeautosid.
Tamme sõnul läks rühmal tantsude ülevaatus hästi, kuid edaspidi on siiski tükk tööd teha. „Oli hästi tore vaadata, kuidas kõik võtsid end mingi hetk kokku ja olid hästi keskendunud. Mind täiesti üllatasid meie poisid, kellel oli eriti palju särtsu sees,” kirjeldas Tamm.
Rühma lemmikuks tantsuks on saanud „Tuljak”. „Kõigil on sellest hästi romantiline ettekujutus. Kui meil on pikk treeningpäev olnud ja on näha, et tantsijad on väsinud, siis ikka vahepeal küsitakse, et millal me „Tuljakut” tantsime,” lisas Tamm.
Rühma juhi Fletcheri sõnul on praegused tantsijad nii-öelda kolmanda põlvkonna eestlased: nende vanemad ja vanavanemad on kasvanud kodumaast kaugel. Kuna uued tantsijad on kasvanud üles USA-s, siis nende peamine kokkupuude rahvatantsuga on olnud läbi videote. ,„Siiski on olemas elav kirg ja pühendumine esivanemate rikkaliku kultuuri ja traditsioonide säilitamisele,” ütles Fletcher.
Autor: Anette Ama
