Teekond UNESCO nimekirja jõudmiseni – järjekindel, käänuline ning koostöörikas
Novembris saab 21 aastat sellest, kui Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon kanti UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja. Tähtsasse nimistusse jõudmine ja ühisosa leidmine võttis aega ligi kaks aastat ning nõudis tihedat koostööd kolme riigi, ministeeriumite ja teadlaste vahel.
UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kuuluvad põlvest põlve edasi antud teadmised, oskused, kombed ja tavad, mis on kogukondadele omased ja olulised ka praegusel ajal. Nimekirjale pandi alus UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooniga, kuid sellele sillutas teed UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekiri, kuhu 7. novembril 2003 kanti ka Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupeo traditsioon.
Ideest teostuseni
Margit Siimu sõnul algas teekond UNESCO nimistusse aga palju varem ning sündis hoopis lätlaste peades, misjärel kohtusid kolme riigi esindajad Riias ning leidsid kiirelt üksmeele, et tegu on väärt plaaniga. „See tundus kohe algusest peale tehtav ja loomulik. Südames oli õige tunne, et peame seda tegema ja ajame õiget asja!” meenutas UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni kultuuriprogrammi koordinaator Margit Siim. Siimu sõnul tajusid toona ja tajuvad ka praegu kõik kolm riiki, et enesekuvandi kese on kõigil paljuski seotud just laulu- ja tantsupeoga. Tegemist on traditsiooniga, mis on rahvale vajalik ja oluline pärand, ning miski, mis võiks jääda ka tulevasi põlvkondi saatma.
Kuigi laulu- ja tantsupeod paistavad kolmes riigis sarnased, on riikidel siiski omajagu erinevusi. Näiteks ei ole Leedus ja Lätis tuletoomise traditsiooni, Leedus on peonädalal palju üritusi, kus suur rõhk on käsitööl ja rahvamuusikal. Siimu sõnul on see-eest lätlastel pühalikkuse mõõde suurem. „Seal on laulupidu justkui kontsert, kuhu tullakse viisakalt kohale ja laulude vahel ei räägita. Meil on laulupidu pigem pere või suguvõsa kokkutulek, kus kõik tunnevad end hästi vabalt ja rõõmsalt” kirjeldas Siim.
Läbirääkimised ja planeerimine
Meenutades takistusi või aeganõudvamaid momente, toob Margit Siim välja 10-minutilise lühifilmi loomise, mis taotlusega kaasas käis ning kus Eestil oli kandev roll. „Raske oli mahutada kolme riigi ajalugu 10-minuti sisse, sest arhiivid olid kõigil väga mahukad. Oluline oli valida võimalikult emotsionaalsed kaadrid, mis poleks vaid lippude lehvimine ja paraad, vaid avaksid ka peo olemust,” rääkis Siim.
Samuti on UNESCO maailm omamoodi bürokraatlik ning sõnaarvude piires kõige olulisema välja toomine ei olnud samuti alati kõige lihtsam. Seda enam, et taotlus keskendus kolme riigi ühisosale. Siim tõi keerulise osana välja ka kaitsekorralduskava koostamise, mis on olemuselt tegevuskava, kuidas traditsiooni jätkusuutlikuna hoitakse. „Kava koostamine nõudis palju kokku leppimist ning läbirääkimisi ministeeriumitega, sest riigi roll traditsioonide hoidmisel on oluline. Riik ei saa traditsioone üleval hoida, aga saab aidata luua tingimusi, mis toetaksid traditsiooni jätkumist,” rääkis Margit Siim. Osana kavast on Eestis näiteks laulu- ja tantsupeo liikumises osalevate kollektiividele mõeldud toetusprogramm ning samuti kolletiivijuhtidele suunatud mentorite programm. Samuti käivad kolme riigi esindajad üksteise pidusid vaatlemas ja tagasisidestamas.
Suurim väärtus on koostöö
Margit Siimu sõnul on UNESCO nimistusse jõudmisest olnud kindlasti kasu. Kolme riigi vahel on koostöö tihenenud ning ühistest kokkusaamistest on tõukunud uued ideed, programmid ja meetmed, millest teised riigid on saanud inspiratsiooni. „UNESCO tunnustus iseenesest midagi ei muuda, muuta saavad need inimesed, kes selles protsessis on olulised,” ütles ta.
Ühiselt on arutletud ka selle üle, kas mis on laulu- ja tantsupeo roll. „Kas laulu- ja tantsupeod peaksid olema kõrgetasemelised etendused, kus riik on produtsent? Või selline kogukondlik üritus, mis kannab rahva enesetaju ja koondab kõiki neid, kelle armastus on koorilaul, rahvalaul ja pillimäng?” ütles Siim. Kui Lätis ja Leedus on laulu- ja tantsupeo seadus olemas, siis Eestis pole selle eesmärgi poole püüeldud.
Autor: Geidi Lovise Lee