Tõnis Kõrvits: olen väga rõõmus, et mu ammune lastelaul jälle üles leiti!

Tõnis Kõrvitsa nimi ilmus laulupeo repertuaari 1997. aastal. Sellest ajast peale pole tema panuseta möödunud ühtegi laulupidu. 

Muusik, helilooja, arranžeerija, orkestreerija – kõik see peab paika, kui jutt käib Tõnis Kõrvitsast. Ta on kirjutanud originaalteoseid lauljatele ja pillimängijatele, teinud kooriseadeid nii enda kui ka teiste autorite lauludele, orkestreerinud saatemuusikat ja jõudnud oma loominguga kõikide laulupeol esinejateni alates mudilaskooridest lõpetades puhkpilli- ja rahvapilliorkestritega. „Ma olen kõikesööja,“ leiab maestro ise, „Kui palutakse kirjutada muusikat, siis ma teen kellele vaja ja see on suur rõõm, et olen saanud luua erinevatele koosseisudele.“ Tõnis Kõrvitsa seaded on kõlanud ka tantsupidudel ning 1999. aasta noorte tantsupeol oli ta muusika üldjuht. 

Seekord on laulupeo kavas kaks Tõnis Kõrvitsa teost. „Puhkpilliorkestritele kirjutasin ühe uue pala, mis tugineb rahvamuusika motiividele. Sellega oli päris palju tööd – kuulasin erinevaid salvestusi, vaatasin läbi vanu noote. Igalt poolt leidsin mingi killukese ja et lõpuks sai muusikapalasse mitu erinevat teemat sisse kirjutatud, panin pealkirjaks „Eesti motiivid,“ see peaks hästi sobima,“ leiab helilooja.  Rahvamuusika on ennegi maestro Kõrvitsale tänuväärt inspiratsiooniallikaks olnud. „Kõige parem näide on mul 2014. aasta laulupeoks puhkpilliorkestrile kirjutatud „Tulkõ kokko!“. Tookord leidsin ühe imelise meloodiaga Setu hällilaulu ja kasutasin seda oma loo teises osas. Uskumatu, milliseid viise need kunagised emad ja vanaemad oma lastele laulsid!“

Praeguse aja emadele ja vanaemadele peaks aga suurt äratundmisrõõmu pakkuma mudilaskooride kavasse valitud laul „Ajatee on konarlik“, mille Tõnis Kõrvits kirjutas omaaegsele populaarsele telelavastusele „Onu Tik-Taki seiklused“.  Helilooja ise on väga rõõmus, et tekstivõlur Priit Aimlaga kahasse sündinud lugu jälle välja otsiti ja sellele kooriseade kirjutada paluti. Ettepanekust kuuldes helistas ta kohe Priit Aimla pojale muusik Siim Aimlale ja käskis tal isale teada anda, et üks ühistest lauludest on taas laulukaare alla jõudmas. Kuulnud, mis looga tegu, rõõmustas Siim südamest: Oi, see on ju nii kihvt laul!“ ja hakkas kohe sealsamas seda laulma. 

Mis on „Onu Tik-Taki laulu“ võlu, et inimestel viis ja sõnad siiamaani meeles? „Seda ei tea ma ise ka. Nii ammu kirjutatud lugu,“ muigab autor. „Aga olen tähele pannud, et samasuguse aastakümnete pikkuse sooja poolehoiu on pälvinud Äpu laul „Kõige suuremast sõbrast“. Ka selle loo tegime koos Priit Aimlaga ja pealegi suure rutuga, sest lastesaate meeskonnal oli seda kiiresti vaja.“ 

Nii kirjutas Tõnis Kõrvits rohkem kui 40-aastasele aja kulgemisest pajatavale laulukesele tuliuue kahehäälse kooriseade ja orkestratsiooni. „Pidasin sealjuures nõu ka dirigent Vilve Maidega, kelle taktikepi all lapsed seda laulu ette kannavad. Ma arvan, et saime sellise tulemuse, mida lastel on hea ning tore laulda,“ usub autor. Muusikaõpetajatele on aga edasi antud palve rääkida kooriproovides laulu õpetamise ajal, milline näeb välja nüüdseks üsna unustuste hõlma vajunud käokell ja mis ametimees on kellassepp. 

Augustis tähistas maestro Tõnis Kõrvits 80. sünnipäeva. Ta on kirjutanud ja seadnud muusikat viimasele üheteistkümnele laulupeole, millele lisandub järgmise aasta pidu. Need on aukartustäratavad arvud, mis peegeldavad kõnekalt, kui olulise inimesega Eesti laulupeotraditsioonis tegemist on. 2002. aasta peo eel oli ta proovinud veidi protesteerida. „Peo kunstiline juht Hirvo Surva võttis ühendust ja ütles, et tahaks mult tellida mõned seaded. Ma vastasin talle, et see on ju noorte laulupidu, võtku ehk keegi teine, ma saan paari aasta pärast 60! Aga Hirvo jäi endale kindlaks ja mina pole siiani laulupidude rongilt maha saanud,“ muheleb helilooja.

Autor : Kristi Kool