Valiksegarühmade lavastuses astub vaatajate ette salapärane tegelane „Röäsusi“
Läänemere-Soome mütoloogilisest tegelasest inspireeritud „Röäsusi“ kutsub liigijuhi ja tantsu autori Kristiina Siia sõnul vaatajat mõtisklema selle üle, miks võib suguvõsa kokkutulekule minek vahel vastakaid tundeid tekitada.
2015. aastal loodud „Röäsusi“ sai alguse autori soovist osaleda toonasel Uute Tantsude Konkursil. „Mul oli teatud ettekujutus, millist tantsu tahan luua, aga muusika valiku osas olin kahe vahel, sest ansambli Rüüt loomingust kõnetasid mind mitmed lood,“ meenutab Siig. Sõelale jäid kaks sarnase rütmika ja meetrumiga pala, millega autor samme ja kombinatsioone katsetas enne, kui lõplikult loo „Vihmakõnõ“ kasuks otsustas. Konkursi ajaks valminud „Röäsusi“ pälvis autori suureks üllatuseks noorte segarühmade arvestuses esikoha.
„Röäsusi“ ei jutusta lugu selle klassikalises mõttes, vaid on pigem meeleolu ja tunnetuse põhine tants. Autori sõnul räägib see iseteadlikust ja veidi salapärasest tegelasest ning sellest, milliseid tundeid ta teistes esile kutsub. Ka tantsu pealkiri viitab sellele – Läänemere-Soome mütoloogias on „Röäsusi“ tegelane, keda tunti lastehirmutisena. Rahvapärases lastekasvatuses on lastehirmutistel pedagoogiline eesmärk lapsi sõnakuulmatuse korral korrale kutsuda. Tantsu autori nägemuses kujunes tegelasest välja mõistatuslik karakter: „Mind paelus mõte, et ehk oli Röäsusi kunagi hoopis müütiline ja tähtis olend, kelle tegelikku olemust keegi ei tea ja võib-olla polegi teda kunagi nähtud. Nii kujunes tantsust omamoodi mõttemäng ühest salapärasest ja väärikast kujust, keda kõik kardavad, aga kunagi näinud ei ole.“
Tantsu valmimisel mängis olulist rolli Leesikate gümnaasiumirühm, kes loomeprotsessis mõtteainet pakkus ja kelle peal autor oma ideid katsetada sai. Kui naiskarakteri loomisel lähtus autor eelkõige enda isiklikest mõtetest ja tunnetest, siis meespartneri puhul pakkus koreograafia loomisel oma erilise liikumiskeele ja väljenduslaadiga inspiratsiooni üks autori toonane tantsija.
Tantsupeo lavastuses esindab „Röäsusi“ kõhklust suguvõsa kokkutulekule minemise osas
Lavastust kokku pannes otsiti „Röäsusile“ hoolikalt sobivat kohta. Siia sõnul aitas tantsu lavastusse paigutada kunstilise toimkonna arutelu selle üle, miks inimesed üldse lähevad suguvõsa kokkutulekule ja miks sinna mõnikord minna ei taheta.
„Mõnikord on see sündmus rõõmus ja oodatud, aga vahel võib see ka vastumeelsust tekitada. Võib-olla on keegi suguvõsast meiega kunagi ülekohtuselt käitunud, võib-olla ei tunne me end iseendaga päriselt rahul olevat või ei soovi leida end olukorrast, kus sugulased asuvad pärima: „Kas sul juba lapsed on? Oled sa abielus? Kus sa töötad?““
Arutelust sündis idee, et just seda veidi kõhklevat tunnet, kas minna või mitte, „Röäsusi“ lavastuses kehastada võikski. „Vihjena võin öelda, et ka see sugulane leiab lõpuks põhjuse, miks siiski kokkutulekule minna, aga mis see põhjus täpselt on, jäägu suvise peo jutustada,“ sõnab Siig.
Autori jaoks on tantsu jõudmisel suurele väljakule jutustada üks omamoodi huvitav lugu. „Nii tantsijatele kui publikule on see tants alati meeldinud – sain sellele kinnitust nii Uute Tantsude Konkursil kui ka hiljem samal aastal Koolitantsul, kus see väga positiivset järelkaja pälvis. Ometi juhtus paar aastat hiljem nii, et esitasime „Röäsusi“ ühel võistutantsimisel vabalt valitud tantsuna ja seal anti meile viisakalt märku, et tegu pole ehk päris sobiva tantsuga sellise formaadi jaoks. Nüüd, kümme aastat hiljem, kui see tants on jõudnud tantsupeo kavasse, meenutan too hetke kerge muigega – ju siis ikkagi sobib tants kenasti ka meie suurematele rahvatantsulavadele, mille üle mul on väga hea meel.“
Autor: Greta Perolainen
