Võimlejate kavad loovad kujundeid loodusest ja tänulikkusest
Saabuva peo võimlemisrühmade kolm eriilmelist kava on inspireeritud looduse ja aja kulgemise sümbolitest. Eeskätt toovad võimlejad oma liikumise kaudu vaatajate ette lood Eestimaa suvistest põldudest, Emajõe käänulisest sängist ja tuulest, mis kannab endas mälestusi ja tänu.
Võimlemisrühmade liigijuht Kersti Kull selgitas, et kavad on inspireeritud loodusest ja meie kultuurilisest pärandist. „Liikumise kaudu jutustame lugusid viljapõldudest, jõgede voolamisest ja tuulest, mis kannab endas nii muutusi kui ka mälestusi,“ kirjeldas Kull. Et mõista võimlemisrühmade repertuaari tähendust lähemalt, palusime Kullil jagada tema kirjeldusi ja nägemust igast kolmest kavast eraldi.
„Jõesäng“ – jõgi kui aja ja elu sümbol
Esimene võimlemiskava „Jõesäng“ on pühendatud veele kui elu ja aja kandjale. „Jõgi on edasiviija, igavene puhastaja ja puhtakstegija, lookleja ja voolaja. Selle kava liikumine järgib vee enda rütmi – kord rahulik ja siis taas hoogu koguva vooluna. Vesi ja aeg liiguvad paratamatult oma suunas ja seda kulgemist väljendavad ka võimlejad oma liikumises,“ selgitas Kull.
„Tulemise tunne“ – värvimuutvate kostüümidega suvine põld
Teine kava pealkirjaga „Tulemise tunne“ on võimlejate koondnumber, kus vahendina kasutatakse värvimuutvaid kostüüme. Kulli sõnul kujutab „Tulemise tunne“ Eestimaa suve küpsevaid viljapõlde ja õitsevaid põllulilli.
„Kujutlege suvist maastikku, kus nisu, rukis ja raps seisavad kõrvuti, rukkilill, ristikhein ja karikakar loovad lopsaka lillepõllu. Kui loojangu eel tõuseb tuul ja puudutab viljapäid, hakkab kogu pind lainetama ning üle põllu libiseb värvide mäng ja võbelus. Just seda tunnet püüame võimlejate liikumise ja kostüümide abil edasi anda,“ kirjeldas Kull.
„Tuul“ – sild mineviku ja oleviku vahel
Kolmas võimlemiskava „Tuul“ on pühendatud meie eelkäijatele ning nende rollile laulu- ja tantsupidude traditsiooni hoidjatena. Kulli sõnul oli tantsupeo loojate soov luua selle kavaga sümboolne tänuavaldus neile, kes on olnud osa sellest kultuurist, kuid keda meie seas enam pole.
„Tuul on alati olnud enamat kui lihtsalt loodusjõud – vanad eestlasedki uskusid, et see on seotud vaimude ja hingedega. Ka teoloog ja luuletaja Uku Masing on kirjutanud, et kui vanasti räägiti tuulest, siis kõneldi vaimust, sest ei olnud vahet ei hingel ega tuulel, ei vaimul ega marul. Selle kava liikumine on õhuline ja voogav, andes edasi tuule nähtamatut, kuid tuntavat kohalolu,“ rääkis Kull.
„Tuule“ muusikaliseks taustaks on valitud Lea Dali Lioni looming, mille sõnades peitub mõte, et need, kes on kunagi olnud osa sellest maailmast, jäävad alati meiega. „Ja sellisel peol, me võimegi olla… Just selliselt peolt ei saa ära tulla”,“ viitas Kull lõpetuseks Dali Lioni laulutekstile, mis saadab võimlemisrühmade repertuaari viimast kava.
Autor: Karmen Kikas
