Hiiu kannelde liigijuht Liisa Koemets: õpetajana inspireerib mind eelõige soov anda edasi teadmiseid hiiu kandle, selle ajaloo ja mängitud lugude kohta
Seekordne rahvamuusikapidu on hiiu kandle mängijate jaoks eriline – esmakordselt on hiiu kannel ehk talharpa peol eraldi liigina esindatud. Liigijuht Liisa Koemets usub, et laulu- ja tantsupidude traditsioon aitab tõsta teadlikkust rahvamuusikast, kuid on veel pikk tee minna, et rahvamuusikapidu oleks laulu- ja tantsupeoga samaväärselt esindatud.
Hiiu kannelde kava:
„Den Brinnande” (Vormsi) – seade Liisa Koemets
„Heinakõrs” (autor Puuluup) – seade Liisa Koemets, Solistid: Puuluup (Ramo Teder ja Marko Veisson)
„Labajalad Mart Kaaseni järgi” (Lääne-Nigula) – seade Sänni Noormets
„Tribidansin” (Vormsi) – seade Liisa Koemets
Tere, Liisa Koemets! Jutustage palun, kuidas olete jõudnud muusikani?
Muusikal on meie peres alati tähtis osa olnud – ema tegeleb laulmisega ja mu tädi on pikalt olnud muusikaõpetaja. Kunagi lapsepõlves kingiti mulle viiuldaja Vanessa-Mae plaat ja sealt tuligi tõuge hakata viiulimänguga tegelema. Haapsalu muusikakoolis õppides sain võimaluse mängida legendaarses rahvamuusikaansamblis „Pille”, kus puutusin esimest korda kokku rahvamuusikaga. Olen selle eest tänulik, sest klassikaline muusika mind niivõrd ei kõnetanud. Hilisemas eas hakkasin käima ka ETNO muusikalaagrites nii Eestis kui välismaal ning kui keskkool läbi sai, suundusin Viljandi kultuuriakadeemiasse pärimusmuusikat õppima. Tol ajal oli viiuldajatele kohustuslik juurde õppida sugulaspilli hiiu kannelt. Mäletan, et esimene tund kulus peamiselt pilli häälestamise peale, aga õpetaja Janne Mängli innustusel läks esmane ehmatus kiirelt mööda. Mõned aastad hiljem kutsuti mind hiiu kandle laagrisse algajaid juhendama ja seejärel hakkasin Vormsi saarel koolinoori õpetama. Hetkel õpetan hiiu kannelt ja viiulit Tallinnas, Haapsalus ja Vormsil. Lisaks rahvamuusikapeole valmistun sel aastal ka Veronika Portsmuthi kooriakadeemia kammerkooriga laulupeoks.
Mis teid täna teie töös inspireerib?
Tänaseks on välja kasvanud väga innukas ja aktiivne hiiu kandle mängijate kogukond. Õpetajana inspireerib mind eelõige soov anda edasi teadmiseid hiiu kandle, selle ajaloo ja mängitud lugude kohta. Rahvamuusikapeo liigijuhina on kindlasti kõige suuremaks innustuseks kõik hiiu kandle mängijad, kes ühiselt suure eesmärgi nimel pingutavad. Usun ja loodan, et peol osalemine julgustab edaspidi ka uusi huvilisi hiiu kandle mänguga tegelema.
Kuidas suhtestub rahvamuusikapeo hiiu kannelde repertuaar peo üldise juhtmõttega „Iseoma”?
Meie liigi repertuaaris kohtuvad vana ja uus – vanad Vormsi lood, möödunud sajandist pärit arhiivisalvestiselt õpitud labajalad ja meie kogukonna staar Puuluup. Kõik see on olnud meie liigi iseoma nii ennevanasti kui ka tänapäeval.
Millise mälestuse või kogemuse varasematest pidudest võtate liigijuhina kaasa seekordsele peole?
Mul on olnud võimalus osaleda rahvamuusikapidudel nii osaleja kui ka juhendajana. Seekordne pidu on mulle kui liigijuhile seekord eriti eriline, sest hiiu kandled ei ole varasematel pidudel eraldi liigina esindatud olnud. Olen aru saanud, kui oluline on väärtustada seda hindamatut tööd, mida teevad kollektiivide juhendajad ja eriti need, kes tegelevad laste ja noortega. Isegi kui noored muusikaga ei jätka, on kõik need kogemused edasise elu kujundamisel väga väärtuslikud.
Mäletan erksalt enne pidu toimuvaid laagreid, kus kohtuti teiste kollektiividega ja harjutati lugusid. Kustumatu mälestuse on jätnud muidugi ka kõik peoga kaasnev – rongkäik, ühine ööbimine ja kogu muu melu, mis on noortele huvitav. Juhendajana tuleb teha palju tööd oma vabast ajast ja olema eeskujuks noortele, et motiveerida neid ka edaspidi sellistest ettevõtmistest osa saama.
Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab?
Asjaolu, et hiiu kandled pole omaette liigina varem nii suurel peol osalenud, annab ettevalmistuseks üsna vabad käed, aga ka suure vastutuse. Meie liigis on nii tegevmuusikuid kui ka harrastajaid, kelle igapäevatöö on hoopis midagi muud. Tuleb leida tasakaal, et kogenumatel mängijatel ja alles alustavad huvilisel oleks põnev ja neil püsiks mängurõõm.
Kolmele repertuaari kuuluvale loole olen loonud ise seade, proovides kasutada erinevaid võimalusi, mida hiiu kannel pakub. Usun, et igast repertuaari omandanud mängijast saab kindlasti pillitehniliselt palju parem muusik. Meil on ka palju liigisiseseid väljakutseid, näiteks häälestus. Traditsiooniliselt on hiiu kandle keeled tehtud hobusejõhvidest, mis ei ole kõige stabiilsem materjal häälestuse hoidmiseks. Seega lisaks repertuaari õppimisele tuleb ka oma pille hästi tunda ning vajadusel häälestamist eraldi harjutada.
Kuidas mõjutab laulu- ja tantsupidu rahvamuusika arengut?
Usun, et oma panuse annavad peod igal juhul, kasvõi teadlikkuse tõstmisel. Juba see on suur samm, kui muidu klassikalise muusika taustaga pillimängija soovib silmaringi avardamiseks rahvamuusikapeol osaleda ning teistsugust repertuaari omandada. Sellele vaatamata on veel pikk tee minna, et rahvamuusikapidu oleks laulu- ja tantsupeoga samaväärselt esindatud.
Autor: Karina Agnes Raudkats
