Margus Toomla: „Viimane aeg on mõelda, mida teha laulu- ja tantsupeo traditsiooni kaitsmiseks“

21.-22. novembril Tallinnas toimunud konverentsil arutasid Balti riikide kultuuritegelased laulu- ja tantsupeo tuleviku üle. UNESCO vaimse pärandi esindusnimekirja kantud kolme riigi ühine traditsioon on Eestis ja Lätis 150, Leedus 100 aastat vana. Ümmargused tähtpäevad andsid põhjust mõtiskleda traditsiooni kestlikkuse peale.

Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse juht Margus Toomla, konverentsi pealkiri küsib: „Kas on põhjust juubeldada?“. Niisugusele küsimusele on vist raske üheselt vastata – kui öelda, et põhjust on, siis see kõlab nagu oleks laulu- ja tantsupeo traditsiooniga kõik hästi. Kui aga vastuseks on „Ei“, jääb mulje, et kõik halvasti. Ilmselt pole kumbki variant õige?

Jah, meil on põhjust nii juubeldada kui ka muret tunda. Meil harrastajate arvud on üldpildis väga head, eriti kui võrrelda 90-ndade algusega, kus publiku tribüünid kippusid olema hõredad. Traditsioon on hetkel elujõuline. Kui vaatame kaugemale ette, siis väljakutseid kindlasti leidub. Näiteks juhendajate järelkasv. Väga mõtlemapanevat statistikat esitlesid konverentsil Eesti Koorijuhtide liidu juhatuse esimees Ingrid Mänd ja Eesti Rahvatantsu ja rahvamuusika seltsi juht Karel Johannes Vähi. Nad tõid välja, et tulevale laulu- ja tantsupeole registreerinud kollektiivide koori- ja tantsujuhtidest on 15% juba praegu pensioniealised. Järgmise 15 aastaga jõuab sinna 42%. Alla 30 aastaseid juhendajaid osaleb vaid 12 %.  Praegu pole veel häda käes, aga pikas perspektiivis neid numbreid vaadates põhjust juubeldamiseks pole. Me peame juba nüüd mõtlema sellele, mida saab teha laulu- ja tantsupeo traditsiooni hoidmiseks.

Kas me oleme mingite asjadega juba hiljaks jäänud?

Meil on olnud kindlasti toimunud arenguid, mis laulu- ja tantsupeo traditsiooni mõjutavad. Maailm muutub, Eesti elu muutub. Võtame näiteks omavalitsusreformid või muutused koolisüsteemis. Saime konverentsil Facebooki vahendusel ühe inimese arvamuse, kes juhtis tähelepanu meie uutele koolimajadele, kus pole enam traditsioonilisi aulaid. Seal on pidulike sündmuste ja koolipere suuremate kogunemiste jaoks avatud aatriumid, mis iseendast ju uhked ja ilusad, aga mis ei täida proovisaali funktsiooni. Eriti hädas on rahvatantsuringid, koorid saavad mingil määral klassiruumides hakkama, aga tantsu harjutamiseks on vaja omaette asuvat suurt kinnist ruumi. Uued koolimajad on väga ilusaid ja ägedad, projekteeritud kindlasti parimate kavatsustega, aga seda tehes ei osatud vaadata asja laulu- ja tantsupeo traditsiooni säilitamise vaatenurgast.

Võib-olla tasuks meil sarnased kitsaskohad kokku koguda ühte dokumenti. Sellest saaks hea juhendmaterjal näiteks omavalitsusele – kui on plaanis teha need ja need muudatused, siis milline on mõju rahvusliku traditsiooniga huvitegevusele. Kui uues koolimajas pole harjutusruume, kas linn või vald leiab mingid muud võimalused. 

Veel natuke konverentsil väljaöeldud statistikat: 2023 aastal tegeles Eestis 22 500 inimest rahvatantsu ja 35 500 inimest koorilauluga. Selles osas võime vist olla rahul, et laulu- ja tantsupeole soovijaid jagub?

Tõsi, neid jagub, aga laulu- ja tantsupeo liikumist veab siiski juhendaja. Mis eriti oluline – kvalifitseeritud juhendaja. Koorijuht peab suutma panna oma kollektiivi mitmehäälselt ja kokkukõlavalt laulma. Tantsuga on sarnane lugu. Mul on hästi hea meel, et koolides on mitmed aineõpetajad pannud kokku rahvatantsuringid, see aitab hoida traditsiooni. Kuid selleks, et ära teha tantsupeo tantsud, ei piisa alati heast tahtest. Meil on vaja haridussüsteemi, mis toetab tantsuõpetaja eriala. Eesti tantsude osakaal koreograafia õppekavades on aastatega vähenenud, mõneti arusaadav, sest noori tõmbab rohkem kaasaegne tants. Seetõttu vajavad ülikoolist tulnud tantsuõpetajad rahvatantsu koolitusi.

Kui pole tasemel juhendajaid, kui järelkasvu ei tule, siis hakkab ka traditsioon hääbuma. See toimub pigem kiiremini, sest sageli on ühel juhendajal mitu tantsurühma või laulukoori. Praegu tegutseb Eestis ümmarguselt 1500 kollektiivijuhti. Kui kõik juba praegu pensionieas juhendajad mõne aasta pärast päriselt töö lõpetavad, puudutab see kokku tuhandeid harrastajaid. 

Kas Läti ja Leedu laulu- ning tantsupeotraditsioon seisab silmitsi samade probleemidega?

Meil on sarnaseid muresid, aga samas oleme siiski erinevad. Meid on keeruline võrrelda. Leedus on see traditsioon 55 aastat noorem, seal toimus esimene laulupidu 1924. aastal. Leedu esinejad rääkisid konverentsil, et sel suvel tähistas Leedu laulupeo saja aasta juubelit ja sündmus pälvis seetõttu palju tähelepanu. Järgmine pidu toimub 2028. aastal ja korraldajad on mures, kuidas siis panna ühiskond laulupeole jälle sama võimsalt kaasa elama, sest Leedus pole see traditsioon nii võimsa vastukajaga kui meil ja Lätis.

Nii et Leedul on selles osas veel ruumi tohutult tõusta. Leedus on peo korraldamine ka veidi teistsugune, seal pole tegu piletitega üritusega. Neil on kogu sündmuse nimi laulupidu, kuhu sisse kuuluvad nii laulu- kui tantsupäev ja sel ajal on lauluväljaku park ning ala avatud kõigile. Kes tuleb kontserte kuulama-vaatama, kes jalutab niisama läbi või tegeleb veel millegi muuga. 

Läti on aga teinud suure hüppe ülespoole. Seal on riik ka omavalitsused pannud laulu- ja tantsupeotraditsiooni hoidmisse tohutult raha. Neil on täiesti uus lauluväljak, koos ruumide, proovisaalide, erinevate aladega. Tantsuväljakud on korralikult renoveeritud. Lätil on sarnaselt meiega ka palju harrastajaid. 

Hetkel on veel meil kõik üsna hästi, aga see ei pruugi nii jääda, kui me ei pööra tähelepanu pikale vaatele. Me peame hakkama selgemini lahti kirjutama, mida laulu- ja tantsupeo traditsioon muutuvas maailmas vajab. Kuidas seda teha, vajab veel läbimõtlemist, aga konverentsi kuulates mul selline tunnetus tekkis. 

Autor: Kristi Kool