Sakala piirkonna sega- ja noorterühmade tants „Oh te ullud”
„Oh te ullud” on Sakala piirkonna sega- ja noorterühmade tants, mis on loodud just seekordseks tantsupeoks. Millist lugu see tants jutustab ning kuidas näeb välja tantsu loomise protsess, rääkis meile tantsu autor, lavastaja ja Sakala piirkonna liigijuht Vaike Rajaste.
Kui tantsupeo kontseptsioon välja kooruma hakkas, tekkis vajadus tantsu järele, mis sobiks Sakala piirkonna repertuaari. Tantsupeo muusikajuhi Andre Maakeri leitud lugu inspireeris piirkonna liigijuhti Vaike Rajastet koheselt. Kuna Sakala piirkonna tantsud jutustavad tervikliku loo suguvõsa kokkutulekule minemisest ja pidurõivasse ehtimisest, sobis tants repertuaari nagu valatult. Kui piirkonna esimene tants kujutab mehi oma toimetusi tegemas ja nalja viskamas, siis „Oh te ullud” tantsu ajal tulevad pidurõivasse ehitud naised oma kaaslasi peole kutsuma ning tantsu jooksul saavad ka meestele kuued ja vööd selga. „See on selles suhtes selline väike väljakutse, sest muusika liigub ning tempo on peal, aga mees peab ju siiski kiirelt riidesse saama,” muigab Rajaste.
Sakala piirkonnaga ehk Viljandimaaga on Vaike Rajaste seotud juba aastakümneid: „Olen Viljandimaal veetnud terve oma tantsuõpetaja ja kultuuritöö elu. Pärast keskkooli tulin Põhja-Eestist Viljandi kultuuriakadeemiasse ning sain tantsuõpetaja ja kultuuritöötaja diplomi. Sellest hetkest alates olengi Viljandis toimetanud.” Lisaks tantsuõpetaja tööle on märkimisväärne ka Rajaste panus tantsupidude korraldamisse, sest viimased 15 aastat on ta töötanud Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuses tantsutoimetajana.
„Oh te ullud” ei ole aga mitte esimene Rajaste loodud tants, mis tantsupeol publiku ette jõuab. Viimati võis tema loodud tantsu „Tule, tantsime!” Kalevi staadionil segarühmade esituses näha 2019. aasta peol „Minu arm”, mille pealavastaja Rajaste ise oli. Küsimusele, kas enda loodud tantsu nägemisega sadade tantsijate esituses harjub kunagi ära, ei oska Rajaste vastata. Tema jaoks on väga põnev loomeprotsess, mille käigus saab asjaosalistelt uusi mõtteid, tagasisidet ja huvitavaid vaatenurki. „Tantsupeo tantsude loomise juures on olnud väga suur õppimise koht see, et tuleb suuta oma mõtetest lahti lasta. Ma tean, mida ma öelda tahan ja mida tantsu sisse püüan panna. Kui tuleb aga tagasiside, et see või teine asi vajaks täiustamist või muutmist, siis tuleb osata seda vastu võtta.” Rajaste jaoks on olnud see suur kasvamise koht. Ta toonitab, et väga oluline on olla avatud: „Kui sulle tagasisidet pakutakse, võta see vastu ja analüüsi läbi. Iseasi, kas võtad seda arvesse. Kui sul on vastuväiteid, siis loomulikult ära võta.”
Hullusele viitav tantsu pealkiri on asjakohane, sest Rajaste peab end kõige paremas mõttes tantsupeohulluks. Just see hullus on miski, mis teda siiamaani tantsu juures hoiab. „Kusjuures see hullus on õnn, sest ma ei ole jäänud ühte kohta seisma. Üks asi sünnitab jälle teise ja üks mõte viib mõne teise mõtteni,” nendib Rajaste. Ta lisab: „Õnn on ka see, et ümberringi on nii palju toredaid inimesi, kes mõtetega kaasa tulevad ning seda “hullust” on nõus kaasa tegema.”
Autor: Karina Agnes Raudkats