Fotonäitus «Mu isamaa» tutvustab prantslastele Eesti laulupeo võimsust ja vaikset ühtekuuluvust
Melu 2025. aastal Tallinna Lauluväljakul toimunud laulupeost on jõudmas Lõuna-Prantsusmaale, sest fotograaf Lucie Berquiere, kes jäädvustas sellelt ürituselt hulga fotosid, toob need näitusena esile sealsel 9-19. juunil toimuval fotograafia festivalil « Les Boutographies, Montpellier». Näituski kannab eestikeelset pealkirja «Mu isamaa».
Avaldame Postimehe toimetuse loal Postimehes ilmunud artikli fotograaf Lucie Berquiere laulu- ja tantsupeo fotonäitusest.
Mis ajendas teid looma fotonäitust, mis on pühendatud just laulupeole?
Olen juba mõnda aega huvitunud traditsioonidest ja pärimuskultuurist – täpsemalt sellest, kuidas need aitavad ühiskonda liita. Kuigi olin laulupeost varemgi kuulnud, avanes mul esimene võimalus sellest osa saada alles 2025. aastal, mil sain ürituse kajastamiseks pressiakrediteeringu. Sündmuse võimas mõõde inspireeriski mind näitust koostama. Prantslasena tundus mulle lummav, et üks koorilaulule ja rahvatantsule keskendunud sündmus võib olla nii laiahaardeline ja elujõuline. Mind huvitas ka festivali ajalooline taust ja põhjused, miks see eestlastele nii tähendusrikas on. See näitus annab mulle võimaluse avastada Eesti kultuuri, ajalugu ja keelt. Pealegi tahtsin seda sündmust jäädvustada lihtsalt sellepärast, et laulupidu on oma olemuselt midagi üdini suvist, unikaalset ja kaunist.
Kas näitus on mõeldud eelkõige Prantsusmaal elavatele eestlastele või pigem kohalikule prantsuse publikule?
Näitus on suunatud eelkõige prantslastele. Prantsusmaal teatakse Eestist kahjuks veel üsna vähe. Seni saadud tagasiside põhjal on kohalikud olnud rabatud peo suurusest ja liigutatud sellest emotsioonitulvast, mida pildid edasi annavad. Inimestel on olnud siiras heameel Eesti kohta rohkem teada saada. Samuti tuuakse sageli välja seda erilist tunde- ja rahurikkust, mis fotodest õhkub.
Milliseid emotsioone tekitas teis 2025. aasta laulupidu ja kuidas peegelduvad need näitusel?
See oli võimas emotsioonide kaskaad. Kui tuhanded hääled ühte sulavad, tekib korraga õrnuse, hapruse ja samas erakordse ühtekuuluvuse tunne. Just neid emotsioone olengi püüdnud näitusekülastajale edasi anda. Fotodelt peegeldub inimeste nägudel olev entusiasm ja puhas rõõm. Kuna fookuses on muusika, on ka näitus ise kohapeal kaasahaarav: külastajad saavad kõrvaklappidest kuulata laulu «Mu isamaa on minu arm», vaadates samal ajal fotosid.
Kas Prantsusmaal korraldatakse sarnaseid üritusi? Kui mitte, siis mida võiks selline sündmus Prantsusmaale anda?
Ei, Prantsusmaal midagi sellist ei ole – vähemalt mitte sellises mõõtkavas. Usun, et taoline suursündmus kuluks Prantsusmaale ära. See aitaks tugevdada ühtehoidmist, tuletaks meelde selle olulisust ning tooks kaasa siira rõõmu oma kultuuri ja pärandi ühisest tähistamisest.
Millised hetked laulupeost jäid teile kõige eredamalt meelde? Kas mõni esitatud teos puudutas teid eriliselt?
Kõige enam läks hinge lõpulaul «Mu isamaa on minu arm», kui kogu Lauluväljak laulis kaasa. Olin sel hetkel laval ning olin toimuvast sügavalt liigutatud ja lummatud. Pidasin korraks isegi pildistamises pausi, et seda hetke lihtsalt nautida. Seetõttu paningi oma näituse nimeks «Mu isamaa». Mulle avaldas väga muljet ka traditsioon kinkida dirigentidele tammepärgi ja lilli. Oli äärmiselt ilus vaadata Neeme Järvit laval, pärg kaelas ja lillesülem käes. Prantsusmaal kingitakse üksteisele lilli märgatavalt vähem kui Eestis.
Kas tunnete soovi külastada Eesti laulupidu ka tulevikus, isegi kui see pole teie tööga seotud?
Kindlasti. See, kui tuhanded hääled laulavad ühes rütmis, loob täiesti asendamatu tunne – see on uskumatult kaunis ja justkui ajatu hetk. Suure elamuse sain ka tantsupeolt, mis oli samuti ääretult võimas vaatemäng.
Lucie Berquiere’i loomingut on eksponeeritud nii Prantsusmaal kui ka laialdaselt välismaal – sealhulgas Euroopa Parlamendis, Pariisi koomilises ooperis (Opéra-Comique) ja erinevatel fotofestivalidel. Samuti on tema tööd pälvinud mitmeid auhindu. Enne fotograafiale pühendumist tegutses ta näitlejana, mängides teatri- ja teleseriaalide rollides. Eestisse sattus ta esimest korda 2017. aastal, tulles siia vabatahtlikuks tsirkusekooli. Sellest ajast peale on ta ikka ja jälle tagasi Eestisse uusi projekte looma tulnud. Ka praegu on tal Eestis mitu põnevat tegemist käsil.
Artikkel ilmus 8. juunil 2026 ajalehes Postimees.
Autor Riho Uibo
Artikkel on avaldatud Postimehe toimetuse loal.
Fotod: Lucie Berquiere
