Hirvo Surva: Laulu- ja tantsupidude rütmi korrastamist vajavad eeskätt esinejad

Koroonakriisist tingitud laulu- ja tantsupidude nihkumine aasta võrra edasi tekitas käesolevasse kümnendisse pidude ummiku. Erakordsete ning Eesti koori- ja tantsuliikumistest sõltumatute sündmuste tõttu sattusime olukorda, kus iga teine aasta oleks n-ö laulupeoaasta. Sellisele koormusele ei ole meie kollektiivid ja kollektiivide juhid pidanud kunagi varem vastu pidama.

Perioodil 2023–2029, seega kuue aasta jooksul neli suurpidu maha pidada, võib küll esmapilgul tunduda ahvatleva mõttena, kuid kätkeb endas rohkem riske, kui kõrvaltseisja oskab endale ette kujutada. Eriti, kui teha selliseid julgeid ettepanekuid äsja lõppenud laulupeo emotsiooni pealt.

Sellest tulenevalt töötatakse idee kallal korrastada pidude rütm ning ühendada 2027. aasta noortepidu ja 2029. aasta üldpidu ühiseks peoks 2028. aastal. Põhjused sellise idee elluviimiseks on tõsisemad, kui esialgu võib tunduda.

Esiteks, tuleb lähtuda meie õpetajatest, koorijuhtidest, tantsujuhtidest ning lauljatest-tantsijatest, kes on meie traditsioonide edasiviiv selgroog. Koorijuhina võin kinnitada, et kooriliikumine ei ole ainult laulupidu, kuigi selline pealiskaudne mulje võib jääda. Kooridel on ka muud tegevused. On vaja käia festivalidel, konkurssidel, välisreisidel. Kõik see vajab aega ettevalmistamiseks ja teostamiseks.

Laulupeo ettevalmistus on ülisuur koormus meie õpetajatele. Küsimus ei ole ainult töökoormusest materiaalses mõttes, umbes nii et „maksame palka ja küll õpetavad“. See on õpetajatele ka suur emotsionaalne koormus. See on põhiline takistus. Oht läbi põleda.

Kui kuue aastaga toimuks neli laulupidu, siis algab iga sügis kollektiividele järgmiseks peoks valmistumisega, ei mingit hingetõmbeaega. Võibolla üks kord on see veel tore, võibolla kellelegi kaks korda ka, aga meil on kümned tuhanded esinejad ja sajad õpetajad, kellele selline rutiinseks muutuv suurpeotamine ei tohi muutuda koormavaks ja demotiveerivaks.

Teiseks, üle aasta laulu- ja tantsupeo toimumine tähendaks seda, et see lahjendaks peo-ootust. See lahjendusefekt mõjuks mitte ainult osalejatele, vaid ka külastajatele. Väga kiiresti võib sellest välja kujuneda olukord, kus me saeme oksa, millel me ise istume.

Kunagi üks ärimehest poliitik ütles mulle kuraasikalt, et laulupidu võiks toimuda igal aastal, vaata kus tuleks turiste ja äri käiks. Kõrvaltvaataja ei kujuta ette kõiki neid tegevusi, mida on vaja laulupeo ettevalmistamiseks. See on ainult sellise tehnilise külje vaade, mida saab raha eest osta. Selles plaanis olen ma nõus, et Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse organisatoorsete võimete taha neli pidu järjest teha ei jääks. Aga laulu- ja tantsupidu ei ole ainult üks sihtasutus.

Eestis on olnud rida selliseid suurüritusi, mida on üritatud teha ja tehtud igal aastal, sest äriliselt oli ju nii kasulik. Ei saa öelda, et nad oleks kõik pikalt kestma jäänud. Me ei saa seda riski võtta laulu- ja tantsupeoga.

Kuulsin kellegi mõtet, et äkki tekitab hoopis õpetajatele ülekoormust kollektiivide ettevalmistamine samaaegselt toimuvaks noorte- ja üldlaulupeoks. Sellesse teooriasse ma ei usu. Üldpidudel on alati täiskasvanute kollektiivide kõrval olnud ka noorte kollektiivid. Ja kui on näiteks selline koorijuht, kellel noortepeo ajal läheb noorte kollektiiv oma peole, siis ega koorijuht ei jäta selleks ajaks täiskasvanute kollektiivi unarusse. Töö käib ikka edasi. Koor või tantsukollektiiv ei ole riiulikaup, mida ainult peo ajaks välja tuuakse.

Tänaseks on toimunud mitu-mitu ajurünnakut, kus on osalenud Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse esindajad, kunstilised juhid ja Eesti Kooriühing, mis koondab Naistelaulu Seltsi, Meestelaulu Seltsi, segakoore, puhkpillimuusikuid jne. Nii palju, kui olen rääkinud koorijuhtidega, siis tagasiside on olnud ühene – neli pidu kuue aastaga väsitab nii ära, et sellest ei jää enam õiget maiku. Kaasamõtlejate ring on olnud väga lai ja see protsess pole olnud tormakas. Samas ei ole see ka küsimus, mida panna rahvahääletusele, tuleb kuulata eksperte.

Eksperdid on välja toonud ka selle, et repertuaari valikuga (loe: lihtsustamisega või uutest teostest loobumisega) ei õnnestu vajalikku koormuse leevendamist saavutada. See on igipõline jutt, et miks näiteks noortepeol on nii palju uut repertuaari? Muusika areneb. Me ise areneme muusikas. Kust tekivad uued „Mesipuud“ ja muud uued laulud, kui me ei lase neil tekkida? Ja mis sama oluline – eeskätt laste jaoks on kõik laulud uued. Ei ole nii, et on mingid laulud, mida oskavad ju kõik. Noored peavad ka neid õppima. Laste jaoks on ka „Koit“ uus. Nende laulude harjutamine võtab ka aega.

Kokkuvõtvalt – nii nagu iga kontsert, sõltumata ajast ja ruumist, ei saa lõpetada „Mesipuu“ ja „Mu isamaaga“, samamoodi ei saa rutiinseks muutuda see tunne, mis meid rahvana lauluväljakule, Kalevi staadionile ja rongkäiku kokku toob. Igal asjal on aeg ja koht, et säiliks selle tähendus ja tähtsus.