Rahvamuusika uurija Taive Särg: „Rahvalaulik on kaasautor, kes väärib täit tähelepanu!“
XXVIII üldlaulupeol märgitakse esimest korda laulupidude ajaloos repertuaari juures ka rahvalaulikuid, kelle kaudu on kunagised meloodiad ja tekstid jõudnud tänapäeva. Nende jälgi ajas Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur etnomusikoloog Taive Särg, kes on lubanud järgmistes „Iseoma Sõnumites“ oma „detektiivitöö“ põnevamatest seikadest pajatada. Seekord teeme Taivega lähemalt tutvust ja mõtiskleme koos rahvalauliku staatuse üle.
Kuidas juhtus, et Teid hakkas rahvamuusika ja laiemalt folkloor huvitama?
Kes seda nüüd teab, sest ega ma keskkoolis käies ei teadnud, et on olemas rahvamuusika uurijad. Võib-olla on mind mõjutanud see, et mu mõlemad vanemad olid filoloogid, mistõttu puutusin palju kokku kirjanduse, keele ja luulega. Tartu Ülikoolis õppisingi eesti keelt ja kirjandust.
1970-80ndatel saabus suur folkloorihuvi laine, mis sai alguse laiast maailmast ning jõudis lõpuks ka meile. Juba enne seda, 60ndatel ehk nagu öeldakse – sulaajal – hakkasid eestlased taasavastama oma rahvuslikku identiteeti. Kuulsin regilaule esimest korda Veljo Tormise seades ja ma arvan, et see vahetu inimhääle mõju, mida rahvamuusika edasi annab, oli ehk see, mis mind võlus.
Tõuke andis kindlasti see, et ülikooli ajal sattusin tööle Kirjandusmuuseumi folkloristikaosakonda, kus mind tohutult inspireeris toonane otsene ülemus Ingrid Rüütel. Meil oli muuseumis eriline õhkkond, kuulasin palju rahvalaulude helisalvestusi. Kõik see haaras mind nii kaasa, et aasta hiljem vahetasin eesti kirjanduse eriala folkloristika vastu ja jäingi rahvamuusika uurimise suuna peale.
Tulevasuvise üldlaulupeo iga liigi repertuaaris on mõni rahvalaul, millele heliloojad on kirjutanud kooriseaded. Teie otsisite aga üles nende laulude alglätted ja kogu see töö jõudis esimest korda ka laulupeo laulikutesse. Kuidas see sündis?
Mulle ja minu töökaaslastele on ikka tundunud, et rahvalaulikute panus on tänapäevaste seadete esitamisel kõrvale jäetud. Oleme juba aastaid proovinud selgitada, et rahvalaulik on kooriseade kaasautor, tekst ega viis ei tule ju tühjast kohast. Jah, sageli pole teada, kelle suust mõni lugu alguse sai, kuid igal juhul olid rahvalaululikud need, kes laule üles korjasid, esitamiseks sobivaks mugandasid, elus hoidsid ja edasi andsid.
Koorijuhtide seas arusaam rahvalaulikute tähtsusest levis. 2023. aastal tuli Pärt Uusberg meie arhiivi oma teose jaoks allikaid otsima ja olles talle seejuures abiks, jõudsin ühtlasi rahvalaulikutest rääkida. Sama aasta lõpus pöördus mu poole läheneva üldlaulupeo korraldusmeeskonnast Ave Sopp, kes oli jõudnud veendumusele, et laulupeo repertuaari tutvustamisel ei tohiks rahvalaulikuid kõrvale jätta. Uusberg soovitaski talle pöörduda rahvaluule arhiivi.
Mismoodi käib rahvalaulu lätte otsimine?
Selleks kasutame olemasolevaid materjale ja andmebaase. Oleme väga tänulikud heliloojatele, kes on oma teose juures ise ära märkinud, et aluseks on rahvalaul. Näiteks Cyrillus Kreek viitas alati, millise rahvalaulu üleskirjutust ta kasutas.
Vahel on aga otsimisvaeva rohkem. Näiteks on mudilaskooride repertuaaris Mart Saare „Kui mina laulan“. Selle laulu noodi 1934. aasta väljaandes on Mart Saare märkus, et esimeses kaheksas taktis on ta kasutanud runoviisi ehk teisisõnu regilaulu, aga täpsemat allikat ta ei märkinud. Hakkasin otsima Eesti regilaulude andmebaasist, kus saab otsingusõna abil tuvastada teksti ja selle abil algallika. Leidsingi teksti ja sain teada, et selle kirjutas aastal 1906. aastal üles Peeter Kurg Rõngu kihelkonnast. Kahjuks polnud aga teksti juures seesama viis, mida kasutas Mart Saar, vaid üks teine meloodia. Tuli leida viisi päritolu. Siinkohal peab märkima, et sarnaselt tekstide omale on meil väga vaja ka rahvaviiside andmebaasi, kust saaks laulu üles leida meloodia järgi. Oleme seda mõned aastad koos TalTechi tudengitega arendanud. Otsinguks vajalik infosüsteem on osaliselt valmis, aga tehnilise lahenduseni pole me jõudnud, sest Kirjandusmuuseumi poolel ei ole praegu vastavat spetsialisti. Väga tahaks jätkata, kuid selleks pole praegu raha.
Mart Saare teose jälgi ajasin aga mitmete heliloojate seas armastatud rahvaviiside kogumikest. Lõpuks selgus, et viis oli siiski sealsamas Peeter Kure kogus olemas, aga lihtsalt hoopis teiste sõnadega. Seda on ennegi juhtunud, et helilooja võtab rahvalaulu viisi ühest kohast ja paneb mõne teise rahvalaulu teksti sellele peale.
Kokkuvõttes tähendabki rahvalaulu päritolu otsimine erinevate andmebaaside, käsikirjade ja helisalvestuste läbitöötamist. Mõnede rahvalauluseadete puhul võib minna ka nii, et allikas jääbki leidmata.
Meenutasite, et Teie ülikooliajal hakkas pärismuskultuur jälle au sisse tõusma. Kuidas on lood tänapäeval, kas rahvamuusika uurijatele tuleb järelkasvu?
Mulle tundub küll. Viljandi Kultuuriakadeemia, Tartu Ülikooli rahvaluule osakonna ja Eesti Muusikaakadeemia pärimusmuusika eriala kogemus näitab, et noori tuleb õppima ning huvilisi leidub. Meie erinevad pärimusmuusikafestivalid on ju samuti väga menukad. Rahvamuusika edulugu peitub ilmselt ka selles, et seda leidub peaaegu kõikides tänapäevastes muusikastiilides. Kõige rohkem on pärimusmuusikat mõistagi koorilauludes, aga rahvalaulu sugemeid kasutavad ka pop- ja rockmuusika loojad. Nii puutuvadki meie esivanemate pärandiga kokku väga erineva muusikamaitsega inimesed, kes kõik kannavad oma südames ja mälus rahvalaulikute pärandit.
Autor: Kristi Kool