Saame tuttavaks: Kert Krüsban
Kunstiline toimkond:
Lõõtspillide liigijuht Kert Krüsban
Lõõtspillide kava:
Heinale (Lääne-Virumaa) – seade Kert Krüsban, solistid Martin Müller ja Asso Int
Läänemaa labajalad (Vigala, Kullamaa, Kirbla) – seade Natali Ponetajev
Polkad Tähevälja kapelli järgi (Puhja) – seade Kert Krüsban
Õhtune valss (autor Kristi Kool) – seade Kristi Kool
Tere, Kert Krüsban! Rääkige palun, kuidas olete jõudnud muusikani?
Muusika ja just rahvamuusika on olnud minu perekonnas kogu aeg. Kuigi meie perekonnas mängiti pigem akordionit, siis minu esimene pill, mida kääksutasin, oli karmoška ning kui sellest juba jõud üle käis, siis alustasin naabertalu pillimeeste eeskujul ka lõõtspilli näppimist. Seda kõike koos Lahemaa Rahwamuusikute kollektiiviga Viivi Voorandi juhendamisel. Lisaks õppisin Loksa Muusikakoolis akordionit ja hiljem Heino Elleri Muusikakoolis lõõtspilli.
Mis teid täna teie töös inspireerib?
Töötan õpetajana mitmes Lõuna-Eesti muusikakoolis. Kõige rohkem pakub mulle rõõmu see, kui pilliõpilane tahab ise õppida. Ehk kui peale pingutust, näiteks loo õppimist, on tal endiselt nägu naerul ning ta ootab, et teha uus ja võib-olla raskem pingutus, et saada selgeks järgmine.
Kuidas suhestub rahvamuusikapeo lõõtspillide repertuaar peo üldise juhtmõttega „Iseoma”?
Lõõtspillide liigi repertuaar on kokku pandud mõeldes lugudele, mis on jäänud ehk natuke varju või mida ei ole veel eriti palju mängitud. Lõpuks saavad need lood meie kõigi iseomaks ning loodan, et neid mängitakse ja hoitakse meeles ka pärast suurt pidu!
Kuidas repertuaar osalejat arendab ja milliseid väljakutseid see teie hinnangul osalejatele esitab?
Usun, et iga uue loo õppimine on lõõtspillimängijale arendav. Seega saab iga osaleja enda repertuaari neli uut lugu, mida ta võib-olla varem mänginud ei ole. Meil on kavas Kristi Kooli kirjutatud „Õhtune valss”, Puhjast pärit kolm polkat, mida on mänginud Tähevälja kapell, kus lõõtsameheks oli Oskar Märtson, kelle mängustiilist ja lugudest ei olnud ma enne peoprotsessi kuulnud, Martin Mülleri vanaema laulikust pärit „Heinale”, kus löövad solistidena kaasa lõõtsaduo Int&Müller ning enim väljakutset pakub Natali Ponetajevi seatud „Läänemaa labajalad”. Seda ilmselt seepärast, et labajalgade mängimine eesti lõõtspillil on jäänud natukene unarusse. Meloodiad ei ole küll liialt keerulised, kuid nad on oma olemuselt „ebaloomulikud” ning ma arvan, et nende meeldejätmine ja selgeks õppimine võtab lihtsalt natukene kauem aega. Kuid kui see töö tehtud, siis ehk hakatakse ka labajala mängimisest lõõtspillil üha rohkem rõõmu tundma ning labajalgu lõõtspillil rohkem mängima.
Millise mälestuse või kogemuse varasematest pidudest võtate liigijuhina kaasa seekordsele peole?
Olen osalenud pillimängijana kahel rahvamuusika peol. Mäletan, et alati on need päevad koos teiste pillimängijatega – ükskõik millisest liigist – täis rõõmu, naeru, koosmängulusti ning head muusikat. Loodan, et see on ka seekord nii!
Kuidas mõjutab laulu- ja tantsupidu rahvamuusika arengut?
Läbi rahvamuusika peo saame suurele seltskonnale pillimängijatele anda korraga edasi palju uut ja huvitavat. Teadmisi vanadest, eelmise või üle-eelmise sajandi pillimängijatest, nende mängustiilidest, aga ka nende samade mängijate igapäevaelust. Nii avaneb iga peol osaleja jaoks nii loo enda kui ka seda lugu mänginud pillimehe taust. Usun, et just teadlikkus lugude päritolust on meie rahvamuusika kontekstis väga vajalik!
Autor: Karmen Kikas
