„Suvaline suvi“ on lugu niisama olemise võlust

Eelkõige tunnen ma tänutunnet, sest tegelikult minu väikestviisi salajane unistus ongi olnud see, et mõni minu lugu jõuaks lavale kandleorkestri esituses, kirjeldab kandleorkestri repertuaaris esitlusele tuleva „Suvalise suve“ autor Aia Rikka oma tundeid eesootava peo osas. Uurisime Rikkalt lähemalt, kuidas teos sündis ning mis tähendust see tema jaoks kannab.

 Foto: Hedi Hilkja

Kuidas sündis teos „Suvaline suvi“?

„Suvaline suvi“ on nüüdseks juba viis aastat vana lugu, mis sai loodud ühel täiesti suvalisel päeval. Mäletan, et see oli üks minu esimesi katsetusi teha päris ise üks terviklik kandlelugu, ja minu tol hetkel suureks üllatuseks tuli see ka päris hästi välja – ma ise küll seda esialgu ilmselt ei arvanud, aga positiivne tagasiside, mida ma sain, oli väga innustav. Minu isa arvates on see veel tänagi mu parim lugu.

Millest see teos räägib ja kust tuli „Suvaline suvi“ pealkiri?

See teos oli loodud kurikuulsal pandeemia-aastal ning hakkas minu jaoks sümboliseerima tulevast suve, mis tõotas paljude arvates tulla väga igav – kuhugi ei saanud ju minna. Mina ootasin seda aga väga, kuna minu arvates pole olemas paremat paika maailmas kui kodu. Mingis mõttes ma tundsin ja tunnen siiani, et mõnikord inimesed kipuvad unustama, kui oluline on vahel lihtsalt mitte midagi teha ja osata seda ka nautida. Sellest „Suvaline suvi” räägibki – oskusest lihtsalt olla, võtta aega logelemiseks, tunda rõõmu väikestest asjadest. Vahel ongi vaja lihtsalt ühte suvalist suve.

Kui palju teid ennast kui autorit peitub selles teoses?

„Suvaline suvi“, nagu juba mainitud, oli minu jaoks mingis mõttes katsetuslugu. Kui ma õigesti mäletan, siis paralleelselt selle sama looga sai kirjutatud ka üks minu teine pala „Jälle sina“. Need on väga erinevas stiilis lood ja kui ma oma edaspidist loomingut vaatan, siis on näha, et „Jälle sina“ oli see suund, kuhu ma väga selgelt liikusin. Sellegipoolest on „Suvaline suvi“ minu jaoks olulisel kohal teosena, millest sai laias laastus alguse minu omaloomingu teekond. Seega tänast mind kui autorit ei pruugi selles loos niivõrd olla, kuid selles on kunagine 16-aastane mina, kes on just avastanud, et saab päris ise muusika loomisega hakkama ja on selle üle tohutult uhke.

Mida soovite, et lauljad ja ka kuulajad tunneksid või kaasa võtaksid, kui nad „Suvalist suve“ esitavad või kuulavad?

Kuna see lugu sümboliseerib minu jaoks eelkõige niisama olemise võlu, siis ma loodan, et nii mängijad kui kuulajad saavad sellest kätte samasuguse tunde. Minu jaoks on see hea tuju lugu, seega kui esitajad tunnevad selle mängimisest rõõmu ja kuulajad selle kuulamisest, siis ongi selle loo eesmärk juba täidetud.

Millised on teie tunded-mõtted seoses sellega, et teie kirjutatud pala tuleb esitamisele saabuval üldpeol? 

Eelkõige tunnen ma tänutunnet, sest tegelikult minu väikestviisi salajane unistus ongi olnud see, et mõni minu lugu jõuaks lavale kandleorkestri esituses. Ütlen ausalt, et see unistus täitub natuke kiiremini kui ma oleks osanud arvata. Ma usun, et ärevus tekib alles siis, kui pidu juba väga lähedal on – hetkel ei ole mulle isegi vist päriselt kohale jõudnud, et minu lugu seal kõlama hakkab. Kuna osalesin ettemängimisel samamoodi nagu ka teised peole kandideerijad, siis loomulikult loodan, et saan peol ka ise laval olla ja kandlelugude mängimisest rõõmu tunda – sest seda ma tegelikult kõige rohkem ootangi.

Autor: Karmen Kikas