Aarne Saluveer: Ernesaksa kujul on põhjust nii rõõmustada kui ka pronksist pisaraid valada
Koorijuht ja muusikapedagoog Aarne Saluveer loodab, et meie rahvas jääb tugevaks ja targaks, sest siis elab laulu- ja tantsupidu üle ka keerulised ajad. Jutuajamises kauaaegse laulupeodirigendiga tuli juttu nii minevikust kui ka tulevikust, sest hiljuti toimunud Balti riikide ühiskonverentsil esinedes kaardistas Aarne Saluveer kõik olulised muutused, mis peotraditsioon tema hinnangul 1869. aasta I üldlaulupeost alates tänaseks läbi on teinud. Ta on seda meelt, et traditsioon peabki aja jooksul muutuma, aga selleks, et see püsima jääks, tuleb rahval tahta ja riigil hoolida.
Aarne, Saluveer, novembris toimunud kolme Balti riigi ühisel konverentsi arutlesid Eesti, Läti ja Leedu esindajad, kas nüüd juba ilusaid, ümmargusi aastapäevasid tähistav laulu- ja tantsupeo liikumise praeguse seisu üle on põhjust juubeldada või mitte. Mis oli Teie jaoks kõige olulisem mõte, mille konverentsilt kaasa tõite?
Kindlasti annab laulu- ja tantsupeo traditsiooni seisu üle nii juubeldada kui ka muret tunda ja ma usun, et kõik kolm Balti riiki on selles osas ühel nõul. Kellelgi pole klaas päris täis ja või päris tühi. Minu arust on kõige olulisem, et kui me esitasime koos Läti ja Leeduga nüüd juba rohkem kui 20 aastat tagasi taotluse kanda see traditsioon Unesco maailmapärandi nimekirja, siis me kõik pidasime sellist sündmust nagu laulu- ja tantsupidu oma rahvusliku kultuuriidentiteedi aluseks. Selles polnud siis mingit kahtlust.
Aga mulle tundub, et alati peab kõiges kahtlema. Üks on see, mida arvame ja tunneme meie – peo autorid ja korraldajad. Oluline on küsida, kas sama meelt on ka riik ja rahvas. Kui ma mõtlen Läti peale, siis seal on minu hinnangul kindlasti riigi suhtumine laulu- ja tantsupeo traditsiooni kõige hoolivam. Läti riik on teadlikult ja süsteemselt hoolitsenud peokorralduseks vajaliku infrastruktuuri arendamisega. Just arendamisega mitte restaureerimise või rekonstrueerimisega. Lätis on tehtud rohkem, kui lihtsalt lauluväljaku kordategemine, seal on kogu ala uuendatud ja viidud tingimused nii esinejatele kui ka publikule täiesti uuele tasemele. Sellega koos muutub ka pidude sisu ja kvaliteet, mis omakorda tõstab lätlaste rahvuslikku uhkust laulu- ja tantsupeo traditsiooni üle.
Meil endil on olukord nukram. Jah, ka Tallinna lauluväljaku uuendamiseks toimus arhitektuurikonkurss, aga samal ajal puudub kindlus, kas sellest asja saab. Lauluväljaku ümber asuv ruum pakub huvi kinnisvaraarendajatele ja praegu ma ei tea öelda, kas 10 aasta pärast saab seal enam korralikult üldse laulupidu korraldada. Ma näen väga hästi ja targalt tegutsenud Lätit, kelle puhul ma rääkisin hoolivusest. Midagi pole teha, meie riigi puhul kipub pähe tulema sõna „hoolimatus“. Tehakse sõnu, aga tegusid ei ole ja see on meie poliitikale muutunud iseloomulikuks.
Seni on ju laulu- ja tantsupeo traditsioon püsinud, hoolimata riiklikest, ühiskondlikest, majanduslikest ja isegi laiemat maailma puudutavatest muutustest nagu koroonaviiruse levik ja palju ebastabiilsemaks muutunud julgeolek. Tahaks inimestele lohutavalt öelda, et laulu- ja tantsupidu ei murra miski.
Kui rahvas on tugev, siis ei murra. Hea vaimse tervisega rahvas leiab alati võimaluse endale olulist traditsiooni hoida ja edasi kanda, olgu riigikord milline tahes, oleme seda ju ajaloos näinud.
Maailm muutub praegu kiiremini kui kunagi varem. Rahvakultuuri (milles on laulu- ja tantsupeo traditsioonil oluline osa) ning tehnoloogia ja AI võidukäiku oleks hea lihtne vastandada. Kas õhus on juba hirmud, et ühel hetkel tekib kaare alla robotite koor ja sealt edasi on aja küsimus, mil inimesed, kui vähem võimekad olevused, peavad kõrvale jääma?
Iseõppiv masin suudab kindlasti omandada repertuaari ja võtta arvesse koorijuhi märkusi. Iseasi, kas ta suudab saavutada sarnase tundeskaala ja nüansid, mis on inimesel. See on olnud ju ulmeraamatute ja -filmide põhiküsimus. Küllap hakatakse tehisintellekti üha rohkem kasutama ja enam pole mure, et kas masin võib võtta võimu üle, sugugi fantastika vallast. Ma ise arvan, et siis oleks jama majas küll. Kui tulla tagasi laulupeo juurde, siis tehisintellekti kooriliik oleks tehniliselt ilmselt juba praegu tehtav, aga seda tunnet, mis kandub laulukaare alt mäenõlval istuva publikuni, saab edasi anda inimeselt inimesele. Vähemalt praegu usun ma küll nii.
Liigumegi jutuga tagasi inimeste ja nende saavutuste juurde. Olete lisaks muudele töödele ja kohustustele Eesti Rahvuskultuuri Fondi Gustav Ernesaksa allfondi nõukogu esimees. Aastalõpp on traditsiooniliselt see aeg, kui kuulutatakse välja Ernesaksa stipendiumide saajad. Seekord oli laureaate kahes kategoorias. Arendusstipendiumi pälvis kauaaegne Türi koorijuht ja muusikaõpetaja Tiiu Schüts ja õppestipendiumi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kooridirigeerimise magistriõppe 2. aasta üliõpilane Martin Einmann. Kas kaks stipendiaati saab põimida ühise nimetaja alla?
Minu meelest on nad ajatelje kaks serva. Tiiu Schütsi panus on tohutu, tema elutöö sisse mahub vähemalt kahe põlvkonna koorilauljate toomine laulupeole. Martini puhul näeme tema teekonna väga ilusat ja tarka algust. Loodame, et kunagi tulevikus jõuab tema sinna teise serva ja võtab kaasa võimalikult palju järgijaid. Jälle vähemalt kaks põlvkonda.
Meil on teisigi töökaid ja andekaid koorijuhte praegu veel ajatelje mõlemas servas, aga seda ei tohiks võtta iseenesestmõistetavana. Minult ikka küsitakse, et mida ma arvan koorijuhtide järelkasvu olukorrast. Ma arvan seda, et kui me hiljuti lauluväljakul Ernesaksa sünniaastapäeval stipendiumisaajad välja hõikasime, siis tõenäoliselt laulutaat muheles heakskiitvalt. Kui ta teaks, mis meil toimub õpetajate, sealhulgas dirigentide-juhendajate palgaga, hakkaks isegi lauluväljakut valvav Ernesaksa kuju pronksist pisaraid nutma.
Kohe on aastanumber 2024 ümber. Ees on jõulud, aastalõpp, uus aasta. Kas Teil on inimestele mõni soov?
Siin maal elades on oluline mõista, et me kõik oleme tuleviku eest vastutavad. Meil on valikud, kuidas elada ja mida hoida, nii et me saaksime seda arengut jätkata, mis Eestil siiani on olnud. Rahulikke jõule ja kohtumiseni laulu- ja tantsupeoaastal!
Autor: Kristi Kool
