Eestlastele on laulupidu rahva, lätlastele ja leedulastele riigi asi

Läti Kultuuriakadeemia professor Anda Lake tutvustas konverentsil oma uurimust Eesti, Läti ja Leedu elanike suhtumisest laulu- ja tantsupidudesse. Kuigi väljapoole paistavad kolme balti sõsara peod üsna sarnased, on kolme rahva hoiakute vahel märgatavaid erinevusi. Eesti elanike seas on isiklik side laulu- ja tantsupeoga kõige laiem.

Mis on kõige suurem erinevus kolme riigi elanike suhtumises, mille te oma uuringuga tuvastasite?

Suurim erinevus on filosoofias. Eestis on väga selgelt näha, et laulupeo korraldaja on justkui rahvas ise, mitte riik. On tunda püüdlus, et võimalikult paljud osaleksid ja ennast hästi tunneksid. See erineb väga Lätist ja Leedust, kus avalikus debatis laulupidude traditsiooni üle avaldatakse väga sageli arvamust, et on vaja laulupeo seadust. Inimestel on tunne, et vaja on normatiivset regulatsiooni ja riik peab sellega tegelema. Justkui on ootus, et riigivõim peaks  meile seda traditsiooni serveerima. Muidugi on inimesed ise ka motiveeritud osalema, aga nii Lätis kui Leedus vastasid intervjueeritavad sageli “Ma ei tule, kui riigil pole seda vaja.” See on hoopis teine filosoofia. Eestlased ehitavad traditsiooni vundamenti teisiti. See väljendub selles, kuidas osalejad ja juhid räägivad alati “meie peost”. Muidugi on ootus, et riik aitaks, tegeleks haridusega, sest sellist massitraditsiooni päris ilma riigita on muidugi raske hoida.

Mis veel eristab Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidusid? 

Läti eripära on see, et püütakse saavutada väga kõrget kunstilist taset. Massilise osalejate arvuga kooris ja tantsuväljakul on seda kõrge professionaalsuse ihalust väga raske saavutada, kuid inimesed püüdlevad selle poole ja tunnevad selle üle ka suurt uhkust, kui on hakkama saanud. Täiuslik esitus on eesmärk omaette ja traditsioon muutub perfektseks etenduseks, mis täidab osalejad uhkusega.

Leedus on ühiskonnas tugevad teised väärtused, nagu katoliiklus ja folkloor ning laulu- ja tantsupidu elab nende teiste traditsioonide vahel ja ei oma päris sama tugevat omaette staatust. Leedu kultuuris on erinevad väärtused, mis omavahel tasakaalu otsivad. Leedus kuulsime ka kõige rohkem kommentaari, et laulu- ja tantsupidu on nõukogude aja pärand. Tegijatel on vaja pingutada, et seda diskursust muuta ja näidata, et see on kaasaegne elav traditsioon, mis võimaldab patriotismi väljendada kunstilises vormis – laulus ja tantsus. 

Väljapoole on mulje pidudest sarnane ja väljapoole esitleme seda uhkusega. Me ise teadvustame väga vähe, et see on meie kolme rahva ühine traditsioon. Iga rahvas räägib “meie laulupeost” ja paljud inimesed ei teagi, et naabritel on sarnane traditsioon. Nende sidemete teadvustamine aitaks kaasa ka selle traditsiooni tugevdamisele. Pole vaja ainult otsida erinevusi, kuigi ka see on hea. Erinevused kultuuris on ainult väärtuslikud.

Mille poolest sarnaneb suhtumine pidudesse kolme rahva seas?

Sarnane on see, et kõik kolm rahvast tunnevad selle traditsiooni üle uhkust väljapoole. Üks imeilus ja unikaalne asi, mis meid iseloomustab välismaa suunal, on just laulu- ja tantsupidu, selle eest ootame tunnustust väljastpoolt. Sarnane on ka arusaam, et kunst – muusika, koorilaul, tants – see on instrument, millega näidata oma kuuluvust rahva hulka. See ei ole lihtsalt kunst, vaid kunst, mis aitab meid siduda meie esivanematega. 

Parajasti tegeleme uue uuringuga koostöös Taani Aarhusi Ülikooli, Tartu Ülikooli, Vilniuse Ülikooli ja Läti Kultuuriinstituudi vahe, millega uurime laulu kui kriisi üleelamise vahendit. Välised tingimused mõjutavad traditsiooni rolli meie elus ja selle arengut. Kuidas mõjutab traditsioone näiteks see, kui tunneme hirmu? Kui on kriis, kui tunneme hirmu ja ohtu, siis otsime vahendeid, mis võimaldavad meil olla ühtsed ja tunda ennast turvaliselt. Tahame olla koos, laulda oma isamaalisi laule, tantsida neid tantse. See võimalus enamusel teistel rahvastel puudub. 

Mis on samuti sarnane kolmes riigis, on see et need inimesed, kes laulu- ja tantsupeo traditsiooniga ei suhestu, ei tunne ka tugevat kuuluvust oma kogukonnaga ühelgi tasandil – ei vahetu elukohaga, piirkonnaga, riigiga ega isegi Euroopaga.

Millised on laulu- ja tantsupidude traditsiooni kestmise väljavaated kolmes riigis?  

Paradoks on selles, et traditsioon elab hästi, kui tunneme ohtu. Ei tahaks, et see nii on. Laiemalt aga on selge, et traditsiooni ei saa säilitada ainult mingite kohustuslike elementidega – kohustuslik osa kooliprogrammist, seadus, rahastus. Peame otsima motivatsiooni, mis lapsi jätkuvalt innustaks sellega tegelema. Ja seda ka tänasel digitaalsel ajastul. Traditsioon jääb alles, kui ta ei ole jäik, vaid muutub ja kohaneb ja kui me ei otsi kogu aeg absoluutset autentsust – kuidas ühte või teist laulu laulda või jalakesi liigutada. Kui lubame noortel traditsiooni jätkata ja kohandada. Tasakaalupunkti leidmine on nagu pingul vedru – ühelt poolt hoiab kindlalt traditsiooni paigas, aga samas ei tohi jääda jäigaks. Pärand on oluline, aga ei saa jääda staatiliseks. See peab orgaaniliselt sobituma meie kaasaegsesse ellu, me ei pea ju oma esivanemate elu kopeerima. Elame oma elu, aga võtame sealt kaasa selle, mis meile on oluline. Kui lubame lastel teha seda nii nagu neile sobib, siis jääb laulu- ja tantsupidu ka ellu. 

Autor: Maris Hellrand