Ints Teterovskis, Läti laulupidude üldjuht: laulupidude traditsiooni ellujäämine sõltub tänastest otsustest
Üks Läti tunnustatumaid dirigente ja koorijuhte Ints Teterovskis on pühendunud mitte ainult muusikale, vaid ka rahvusliku kultuuripärandi säilitamisele ja arendamisele. Tema teekond on inspireeriv lugu pühendumisest, visadusest ja armastusest muusika, koorilaulu ja Läti rahva vastu. Teterovkis räägib oma kogemustest dirigendina, väljakutsetest, millega Läti laulupeod silmitsi seisavad ning oma panusest traditsiooni jätkusuutlikkusse.
Olete kõrgelt tunnustatud Läti dirigent ja koorijuht. Milline oli teie teekond muusikani ja dirigendipulti?
Mu ema ütleb, et olen laulnud sünnist saati. Arvan, et kõik lapsed laulavad, aga mitte kõik vanemad ei märka seda. Minu ema märkas ja pani mind muusikakooli. Ema teadis kohe, et muusika on minu tee ja ma nõustun temaga täielikult. Õnneks sain muusikakooli sisse, ma ei tea, kas see oli õnnelik juhuste kokkulangevus või tähtedesse kirjutatud saatus. Käisin muusikakoolis, mis asus meie kodust üpris kaugel, sõitsime sinna ühistranspordiga umbes poolteist tundi, kuid sellegi poolest meeldis mulle väga muusikakoolis käia ja muusikat õppida. Nüüd olen õpingutega jõudnud doktorantuuri. Paljud kulutavaid aastaid, käies aasta ühes, aasta teises ülikoolis, otsides, mida nad tahavad teha. Mina aga leidsin oma kutsumuse kohe. Olen alati armastanud muusikat ja laulmist.
Olete tuntud kui Läti laulupidude üldjuht ja noortekoori Balsis kunstiline juht. Lisaks olete Läti Laulu- ja Tantsupeo nõukogu asejuht ning Laulu- ja Tantsupeo Ühingu esimees, pühendudes koorilaulu- ja laulupeotraditsiooni säilitamisele. Mida veel enda tutvustuseks lisaksite?
Tegelen mitmete projektidega, aga neist üks suurim on Īle kiriku renoveerimise eestvedamine vabatahtlikuna. See Riiast ligi 100 kilomeetri kaugusel asuv luterikirik on üle kolmsada aastat vana ja saanud ajaloos kõvasti kannatada, viimati Teise Maailmasõja ajal, ning oli vahepeal aastakümneid suletud. Kiriku taastamistööd on lõpusirgel, kuid juba kasutatav kontserdisaalina, tegime seal kolmesaja aasta vanuses kirikus suvel kontserdi, kus mängis kolmesaja aasta vanune Stradivariuse viiul Bachi muusikat, mis pärineb ka samast ajastust. See oli midagi erilist! Kiriku taastamine nõuab tohutult energiat, aega ja raha, olen kirikule kogunud umbes 300 000 eurot, seda tänu headele annetajatele.
Lätlased tähistasid hiljuti laulupeo 150. aastapäeva, mis tähendab, et meie laulupidude traditsioon on praktiliselt sama pikk. Meie laulupidudel on palju ühist, aga ka erinevust, näiteks lätlaste laulupidu kestab pikemalt, peaaegu poolteist nädalat ja kulmineerub suure ühislaulmisega Mežaparksi laululaval. Mida tooksite esile Läti laulupeo korraldusliku poole pealt, sealhulgas selle puuduste osas?
Olen Läti laulupidude üldjuht ja külastanud nii Eesti kui ka Leedu laulupidu. Meil on sama traditsioon, aga erinevad lähenemised. See muudab traditsiooni mitmekesiseks ja huvitavaks, aga samas korralduslikus pooles on palju parandamist vajavaid kohti.
Minu kogemuste põhjal on Lätis üks suurimaid väljakutseid noorte- ja täiskasvanute laulupidude korraldamise killustatus, sest seda juhivad kaks eraldi ministeeriumi – Haridus- ja teadusministeerium vastutab koolinoorte pidude eest, Kultuuriministeerium korraldab täiskasvanute pidusid. See tekitab segadust ja lõpuks ei vastuta keegi. Olen kindel, et ühtse, laulupidude traditsiooni tervikult haldava korraldusorganisatsiooni loomine aastaks 2027 oleks võtmetähtsusega, et tagada traditsiooni järjepidevus ja efektiivsus.
Samuti leian, et on eksitav öelda, et laulupeod toimuvad iga viie aasta tagant. Täiskasvanute laulupeod toimuvad iga viie aasta järel ning koolinoorte laulupeod toimuvad samuti iga viie aasta järel, kuid vaheldumisi täiskasvanute pidudega. Seega tegelikult toimub laulupidu iga 2–3 aasta järel.
Üks suuremaid väljakutseid on pidude korraldusmeeskondade ebajärjepidevus. Korraldusmeeskonnad ja vastutusalad muutuvad sageli, peod on erinevad, aga koostööpartnerid on tihti samad, näiteks politsei, pääste, kiirabi, transpordiamet, linnavalitsus. Pidude korraldamisega kogunev kompetents peaks koonduma ühte organisatsiooni, sest aitab vältida logistilisi probleeme ja segadust.
Muret teevad korralduslikud muudatused, mis pole hästi läbi mõeldud. Näiteks, varem vastutasid laulupidude tarvikute, näiteks materjalide ja kottide, kogumise eest piirkondlikud kultuurikeskused. Nad tulid Riiga, võtsid kõik vajaliku ja jagasid selle oma piirkonnas peol osalejatele. Hiljem muudeti aga süsteemi nii, et tarvikutele pidid järgi tulema dirigendid ja tantsujuhid ise. See tekitas kaose, kuna 200 inimese asemel tuli asjadele järgi 2000 inimest. Paljud neist, kes pidid seisma järjekorras kuni viis tundi, olid eakad, nad ootasid pakki, mida nad kanda ei jaksanudki. See oli korralduslik katastroof, mida saanuks vältida.
Korraldust peab iseloomustama läbimõeldud järjepidevus. Vajalik on säilitada 70 protsenti traditsioonilistest korralduspraktikatest ja lisada uusi ideid järk-järgult, vältides olemasolevate väärtuste kahjustamist. Peame heitma pilgu tagasi, siis oleme valmis liikuma edasi.
Samuti on probleeme transpordiga, puudu on bussidest. Transpordilahendus on kriitilise tähtsusega, sest Mežaparksi lauluväljak ja tantsuväljakuna kasutatav Daugava staadion on linnakeskusest eemal, ning veel enam – tantsijad, lauljad, muusikud ja teised ööbivad koolides üle linna, teevad pikad päevad proove, siis veel sõita ühistranspordiga, mis võtab päevast kuni viis tundi, see on kurnav. See pole pidu, see on raske töö ja esinejad ning korraldajad on lõpuks rampväsinud.
Lisaks leian, et rahvusvaheliselt kasutatav ingliskeelne nimetus festival on meie traditsioonile sobimatu – see ei peegelda UNESCO tunnustatud vaimse kultuuripärandi igapäevast tööd, sügavust ja staatust. Õige termin on celebration, rõhutades igapäevast pühendumust. UNESCO tunnustab laulupidu kui igapäevast traditsiooni, mitte ainult pidu, mis kestab nädala viie – või siis kahe või kolme – aasta jooksul.
Kuidas koorijuhtidel, dirigentidel läheb Lätis, saavad nad olla rahul oma teenistuse ja töötingimustega?
Dirigentide olukord on keeruline, kuna palgad on tihti ebamõistlikult madalad. Ühtne regulatsioon puudub, mistõttu töötasu on piirkonniti erinev ja sõltub omavalitsusest. Paremal juhul saab dirigent töötasu kätte ligikaudu 400 eurot kuus, mõnes omavalitsuses isegi alla 100 euro kuus või töötasu puudub üldse. Riia puhul makstakse 83 töötunni eest, aga tegelikult on kollektiivijuhi töö maht märksa suurem, näiteks mina töötan iga kuu vähemalt 140 tundi.
Olukorra parandamiseks on vaja selgemaid riiklikke regulatsioone ja suuremat rahalist tuge, edasiminek on, aga aeglane. Meil on seadus, mis paneb vastutuse kooride ja orkestrite eest valdavalt omavalitsustele ja fondidele ja riik jätab endiselt oma osa täitmata.
On tehtud ettepanek, et Läti riik maksaks dirigentidele baastasuna 500 eurot kuus, millele lisanduks tasu kohalikelt omavalitsustelt nii, et jõutaks vähemalt 700 eurose kuutasuni.
Rahvusvahelisel tasandil on Läti koorikultuur tunnustatud – näiteks võitsime oma kooriga Jaapanis prestiižse Grand Prix. See tõestab, et ka harrastajad võivad olla kõrgetasemelised. Laulupeod on oluline kultuuriline ekspordiartikkel, mis toob Lätile majanduslikku kasu, kuid selle panust ei hinnata ega mõõdeta piisavalt.
Veel enam, Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon on kantud UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja. Selle pärandi hoidmise kohustus lasub eelkõige riigil. Ometi peavad dirigendid suurema osa rahastusest leidma ise, tihti läbi sponsorite ja projektide, kuna riiklik toetus on ebapiisav.
Mil määral on koorijuhi amet tunnustatud Lätis?
Koorijuhte ei tunnustata riigi vaates professionaalidena ja eriala peetakse n-ö ametöörlikuks. Luuakse seos, et kui lauljad on harrastajad, siis on ka koorijuht justkui harrastaja, mitte professionaal. Aga ma küsiks, vabandust, kas ma ei ole professionaal. Juhendan Läti üht tugevamat koori, mul on koorijuhtimiskogemust ligi 30 aastat ja õpin dirigeerimist doktorikraadi tasemel. Seega vähemalt paberi järgi olen ma üsna pädev. Olen seisukohal, et koorijuhid on oma ala asjatundjad ja pole suurt vahet, kas juhatatakse harrastuskoori või professionaalset koori, mõlemal juhul peab koorijuhtidel olema, ja ongi, kõrge erialane kvalifikatsioon.
Kuidas on noorte dirigentide pealekasvuga, kas noori dirigente on piisavalt?
Kvalifitseeritud spetsialistide nappus muutub üha kriitilisemaks, seda nii dirigentide kui ka õpetajate osas. Dirigendiamet nõuab erakordset pühendumist nõudes aastaid kalleid õpinguid. Dirigentide koolitamine on riigi jaoks teine kulukaim eriala meditsiini järel, kuna enamus loengutest on individuaalsed.
Noored andekad dirigendid lahkuvad Lätist, sest mujal on töö- ja lepingutingimused märksa paremad. Ma võin välismaal kahetunnise meistriklassiga teenida siinse poole aasta palga.
Laulupeo traditsiooni püsimise üks võtmeküsimuseks on ka logistikaprobleemid. Väikestes maakohtades ei ole võimalik leida piisavalt dirigente, ja isegi kui omavalitsus tahaks toetada transpordikulusid, ei luba seadus neil seda teha.
Milliste muredega veel silmitsi seisate?
Laulu- ja tantsupidude positiivset majanduslikku mõju täiesti alahinnatakse. Suured erakonnad ignoreerivad kultuuriministeeriumi, sest seda ei peeta rahaliselt oluliseks, ja nii on teiste ministeeriumidega keeruline konkureerida. Paljud Läti poliitikud näevad kultuuri kuluna, mitte investeeringuna, hoolimata uuringutulemustest, mille järgi kultuur toob majanduslikku kasu. Iga kultuurile kulutatud euro teenib tagasi kaks või kolm eurot, isegi 20 eurot, nagu näitasid 2014. aastal Lätis toimunud Maailma Koorimängud.
Lätis ja teistes Balti riikides peaks kultuur olema prioriteet, kuna see on seotud rahvuse ja traditsioonide säilitamisega. Need on ainsad kohad maailmas, kus saab rääkida läti, eesti või leedu keelt – see ei ole majanduslik, vaid rahvuslik põhjus, miks meil on oma riigid.
Kuidas dirigendid näevad Lätis laulu- ja tantsupeo traditsiooni edasist arengut?
Läti laulupeotraditsioon seisab ristteel, kus vajatakse strateegilisi otsuseid ja järjepidevat tööd, et tagada selle kestmine. Nagu mainisin, suurimaks väljakutseks on olnud erinevate ministeeriumite, organisatsioonide ja huvigruppide ühildamine. Tuues lisaks veel näiteid, siis oluline teema on noorte- ja üldlaulupidude ühine koordineerimine ka sellises osas, et koolilastele õpetatakse mõnda tuntud laulu ühes, täiskasvanuile teises helistikus, see tekitab probleeme. See on üks laul – miks peaks seda erinevalt õpetama?
Laulupidu on alati olnud ühendaja, eriti keerulistel aegadel, nagu Nõukogude Liidu lagunemise perioodil. Enne olime alati millegi vastu ühtsed, nüüd peame õppima olema ühtsed millegi eest.
Mis teile kui dirigendile rõõmu valmistab?
Mulle meeldib inimestele rõõmu valmistada, neile pakkuda häid kontserdielamusi. Soovin oma koori programmiga pakkuda publikule igal aastal midagi uut.
2027. aastal korraldame Läti Laulu- ja Tantsupeo Ühingu ning Liepāja linna koostöös Euroopa kultuuripealinna raames rahvusvahelise festivali. See on suur võimalus jagada meie kultuuri ja pakkuda maailmale midagi tõeliselt erilist
Kas saja aasta pärast Läti laulupeo traditsioon veel elab?
Traditsiooni püsimajäämine sõltub praegustest otsustest. Kui täna pingutatakse ja tehakse õiged otsused, siis traditsioon püsib kindlasti sada aastat ja kauemgi. Vastasel juhul, kui ühtsust ja koordineeritust ei saavutata, võib traditsioon killustuda ja hääbuda, see ei juhtu üleöö, see püsib siis veel kaks-kolm põlvkonda, siis aga hääbub.
Samuti võivad traditsiooni ohustada mõned teised reformid, mis ei ole otseselt koorilauluga seotud, aga avaldavad mõju võimalusele koorilaulutundides osalemisele, näiteks nagu keskustest väljaspool elavate õpilaste transpordilahendused kooli või kultuurikeskuse ja kodu vahel.
Laulupeo tulevikule vaadates on oluline, et järgmised põlvkonnad saaksid kaasa need mälestused ja emotsioonid, mis tänastel osalejatel on.
Jagage palun lõpetuseks mõni ilus laulupeomälestus?
Olen viimastel aastatel olnud laulupidudega tihedalt seotud ja korraldajana muidugi näen asju, mida saanuks vältida. Samas on ka ülevaid hetki, näiteks kui olin esimest korda peadirigent, siis see oli hämmastav kogemus.
Mulle meeldib kõige rohkem see, kui panen laulupeo ajal selga oma rahvariided ja lähen Mežaparksi, jalgsi, see on umbes 45-minutiline jalutuskäik kesklinnast, ja sel teekonnal ma tunnen midagi erilist. Õhustik, mis linna valitseb laulu- ja tantsupeo ajal, terve see nädal, ning sellest tekkiv tunne on midagi kujuteldamatut. Mulle meeldib ka rongkäik väga, sest siis tuleb palju inimesi, nad hõikavad sulle, sa tunned ära tuttavad näod ja kõik on õnnelikud. See on kirjeldamatu energia, mis sel ajal liidab inimesi ja loob erakordselt sügava ühtekuuluvustunde. Arvan, et tegelikult see ongi see, mida laulupidu tähendab – olla koos ja tähistada oma rahvaks olemist.
Kui Lätis olid barrikaadid 1991. aastal, kui oli Nõukogude Liidu viimane hetk, olin 18-aastane ja viibisin kesklinnas. Seal samuti see tunne, see ühtsus, mida õhus tunda oli – see oli nagu kõnniks meetri kõrgusel maapinnast. Arvan, et see ühtsustunne ongi kõige olulisem. Üks minu õpetajatest, Guido Kockers, ütles kord, et see on nagu vaktsiin järgmise laulupeoni, saad selle rahva kokkukuulumistunde süsti, mis kannab järgmised paar-kolm kuni viis aastat, järgmise laulu- ja tantsupeoni.
Autor: Karmen Kaukver