„Sina oled kullatera” on justkui laul emalt tütrele

„Minu suurim soov on, et kõik naised nii laulukaare all kui publikus tõesti kuuleksid seda häält, mis räägib tõtt, ja ütleb, et sa tõepoolest oled nii-nii ilus ning vägev just sellisena nagu sa oled,“ kirjeldab helilooja ja laulja Kadri Voorand oma teost „Sina oled kullatera“. See jõuab esitlusele saabuva XXVIII laulupeo naiskooride repertuaaris ning sel puhul vestlesime autoriga teose valmimisest, tähendusest ja Voorandi enda mõtetest ja tunnetest seoses saabuva peoga.

Kuidas sündis teos „Sina oled kullatera” ja millest see teos räägib?

Naiskooride liigijuht Külli Kiivet võttis minuga ühendust ja kirjeldas mulle, milline laul kavast puudu on. Minu rõõm oli suur, sest just sellise laulu mõte ja vajadus olid ka minus juba kaua küpsenud. Laul, mis julgustaks ja tõstaks naist, ütleks talle läbi selle laulu kõike seda, mis annab jõudu, enesekindlust ja lööb naise särama. Ja et selle tekst võiks tulla nagu emalt tütrele. Ka neilt emadelt, kes ilma selle lauluta pole veel saanud või osanud oma tütart sääraselt toetada, ning naistele, kel pole õnnestunud kogeda piisavalt tuge, mis nende ainulaadset ilu ja väge päriselt tunnistaks. Aga ka neile, kes seda väärtust hoida tahavad. Üksteise kõrval ja ühes lauldes. 

Tundsin selles narratiivis esimesest hetkest ära ühe oma ammuse viisi, mis mind vist terve elu on juba kummitanud. Selle sõnum oligi täpselt sama, kuid päris lauluteksti polnud. Meile oli koheselt üsna selge, et selle teksti peaks kirjutama Eesti üks parimaid sõnaseadjaid ja vägevamaid naisi ehk Kristiina Ehin, kes õnneks ka nõustus.

Kust tuli „Sina oled kullatera“ pealkiri? 

Juba pikki aastaid on mulle kõige olulisematel valikuhetkedel tulnud meelde lause Kristiina raamatust „Paleontoloogi päevaraamat“. Seal oli välja toodud tema vanaisa mõte, mis soovitas minna tütrel vaid sellisele mehele, kes hoiab teda nagu kullatera peopesal. Selle mõtte panin laulu refrääni sisse, Kristiina andis sellele oma lihvi. Ja nii saigi emade ja tütarde laulu sisse ka sõnum isalt.

Kui palju teid ennast kui autorit peitub teoses „Sina oled kullatera“? 

Iga laul, mida kirjutan, tuleb minust tugevalt läbi. Kuid selle looga on mul tunne, et olen ühenduses iga naisega, kes igaüks omas tempos õpib ennast hoidma ja andma maailmale just seda ilu, mida tal on anda ja kõigil on. Ma nii tunnen seda selles laulus. 

Mida sooviksite, et lauljad ja ka kuulajad tunneksid või kaasa võtaksid, kui nad „Sina oled kullatera“ laulavad või kuulavad?

Kui laulu salvestasime, palusin lauljatel laulda ühe võtte puhul kord iseendale, teisel võttel hoopis dirigendile, kelle kõrval me siis produtsendiga seisime. Vist kõik tundsime seda müstilist nihet, mulle näis see nagu oleks meid mässitud kullasädelusega hoituse sisse. Oli selline tunne, et ma olengi just praegu nii õigesti kui üldse olla saab, sellisena nagu ma olen. Eeskätt olen seda soovitanud laulda kõige enam just iseendale ja osad koorilauljad on kirjeldanud, et juhtus teistpidi maagia. Minu suurim soov on, et kõik naised nii laulukaare all kui publikus tõesti kuuleksid seda häält, mis räägib tõtt, ja ütleb, et sa tõepoolest oled nii-nii ilus ning vägev just sellisena nagu sa oled. 

Teose viisi on sõnadesse pannud armastatud luuletaja Kristiina Ehin. Milline oli teie koostöö Ehiniga? Kas on ehk välja tuua meeldejäävamaid hetki loominguprotsessist?

Kristiina Ehin ei ole ainult luuletaja. Kõik, mida ta loob nii sõnas kui elus, on ere ja omaette loona inspireeriv ja haarav. Olen väga liigutatud, et sain seda temaga koos luua ja see on mulle suur au. Oma alles lühikese elu jooksul olen korduvalt saanud selle au osaliseks, et kirjutada laulupeole laul, ja olen kõigi nende erinevate kogemuste eest väga tänulik. Seekordne oli kindlasti pikim protsess, arvan, et seda nendesamade tugevate tunnete pärast, mis laulu sõnumis peituvad. Nii juhtuski, et lugu oli justkui valmis, kuid olid mõned laulu osad, mille üle aina vaidlesime, sest ka osapooli – erinevad kooridirigendid, koorilauljad, Kristiina ja mina – oli palju. Minu jaoks oli see samas üha selgemaks märgiks, et midagi olulist on siin peidus ja tuleb lihtsalt seda miskit otsida. Nii sündis versioone sellest laulust ikka päris mitu ja mulle tundub, et preemiaks leidsime ka kullatera. 

Kirjutasite 2019. aastal toimunud XXVII laulupeol segakooridele teose „Ära mind lahti lase“, mis pälvis sooja vastuvõtu – tuli toona esitlusele lausa kaks korda. Mis tunne on seekord kirjutada naiskooridele? Kuidas erineb segakoorile kirjutamine naiskoorile kirjutamisest?

Naiskooridele ja segakooridele kõrvuti kirjutasin ka oma esimeseks laulupeoks autorina 2017. aastal. Ja siis võib-olla nägingi seda ilusat erinevust sõnumeis ja tunnetes, mida on võimalik laulus kogeda. Olgu tütarlaps või vana naine, sellest müstilisest armastuse vibratsioonist meeldib meile unistada või seda meenutada ja omavahel ka jagada, otse ja ausalt, nii nagu naised saunas, või ka lihtsalt üksi mõtiskleda suurest armastusest, gaas põhjas. Segakooris on samade tunnetega seonduv vibratsioon pisut teine, see segakoori laia kõla magus võnkumine… Jälle nii hea. 

Millised on teie tunded seoses sellega, et teie kirjutatud pala tuleb esitamisele tuleval üldlaulupeol? Mida kõige rohkem ootate? Kas on ka ärevust?

Laulupeo jaoks kirjutatud koorilaul kuulub minu jaoks selgelt lauljatele. Sellega on nii, et kuni esimese noodini kardan ja pean end silmas kui vastutavat isikut, äkki olen midagi noodis jätnud märkimata, äkki oleks saanud kirjutada teise tempo… Aga siis algab laul ja korraga pole see laul enam justkui ainult minu, vaid kuulub kõigile. Sama olen kogenud ka lauljana kaare all. Kõik teavad, et see miski sündis siin koos. See ongi minu jaoks laulupidu. 

Millised hetked varasematelt laulupidudelt on olnud teile eriti inspireerivad või meeldejäävad? Milliseid?

Meenub kõige esimene pidu, kus ma olin vist ikka päris pisike, sest ei mäleta end ise laulvat. Kuid mäletan selgelt, et seisin ema ja teiste naiste rahvariideseelikute vahel kaare all, oli hämar ja paljud justkui hoidsid välgumihkleid põlemas. Mäletan laulmist ja mäletan seda esimest laulupeo tunnet – seda kooslaulmise elevust, ilma et oleksin laulnud. Ema mäletab seda hetke häguselt, mistap pole mul tõendeid, kas see oli päris või pärineb unenäost. Aga tugevaim ja esimene ning üks määravamaid mälestusi kaare alt ta minu jaoks igal juhul on. 

Autor: Karmen Kikas