Tantsupeo mentorseminarid pakkusid seekord rohkem kogukonnatunnet

Novembris toimusid maakondades tantsupeo mentorseminarid, kus juhendajatel oli võimalik saada vastuseid vahepeal tekkinud küsimustele ning saada inspiratsiooni ja värsket pilku oma töö jätkamiseks. 

XXI üldtantsupidu „Iseoma“ on varasemast teistsuguse kontseptsiooniga, pidu kujutab suurt suguvõsa kokkutulekut, kuhu saabutakse igast Eesti maanurgast. Seetõttu on ka tantsijate liigid seekord jagatud piirkondadesse ja iga piirkond esitab oma väikese kava. Lähtuvalt sellest oli seekord teistsugune peo juhendajatele mõeldud mentorseminaride korraldus. 

Eelmistel kordadel löödi Eesti kaheks lahku, lõunapoolsemate rühmade juhendajad tulid kokku Tartusse ja põhjapoolsemate omad Tallinnasse. Nüüd oli igal piirkondlikul liigil oma mentorseminar ja liigijuht koos oma meeskonnaga käis ise kohapeal. Põhjaranniku liigi sisse mahtus 3 seminari: Ida-Virumaa, Lääne-Virumaa ja Harjumaa põhjaosa juhendajatele. Ajasime juttu Põhjaranniku liigijuhi Karin Soosalu ja Rakvere rahvatantsuansambli Tarvanpää kunstilise juhi ja juhendaja Triinu Sikuga.

Kuidas Põhjaranniku liigi mentorseminarid läksid?

Karin Soosalu: Hästi läksid. Võrreldes varasemate kordadega, kus mentorseminaridele tulijad jagunesid kaheks, olid nüüd palju väiksemad grupid. Tööd on sellisel juhul palju lihtsam teha, sest kontakt on personaalsem.  Ma arvan, et neil eelmistel suurtel mentorseminaridel kadus tagasihoidlikum juhendaja rahvamassis ära, aga kui osalejaid on vähem, oskan ma ta üles leida. Ja ta julgeb ehk ka rohkem küsida ning samas peab võib-olla ka rohkem pingutama. 

Triinu Sikk: Kindlasti oli see juhendajatele mugavam ja mõnusam variant. Sõita oli palju väiksem maa, koos olid oma maakonna juhendajad, kellega ollakse ka rohkem tuttavad. Minu arust tundsid juhendajad end julgemalt ja vabamalt. Küsiti ja arutati rohkem. Tekkis selline kogukondlik õhkkond ja oma piirkonnaga kokkukuulumise tunne.

Kokku toimus Põhjaranniku liigile kolm mentorseminari. Kas need olid lähtuvalt asukohast ka igaüks ise nägu?

Karin Soosalu: See on tõesti nii. Juba neil varasematel Tartu ja Tallinna seminaridel oli seda näha. Tantsud olid samad, aga ikka oli kumbki seminar oma nägu. Ja nüüd oli sama lugu. Näiteks Ida-Virumaa seminar Jõhvis oli hästi sooja ja vaba õhkkonnaga. Meenub  tore lugu seoses „Tuljaku“ õpetamisega. Oli jutuks, et „Tuljak“ on lembetants. Üks juhendaja palus, et kirjutaksin selle paberile, sest tahab kodus rahulikult järgi vaadata, mida see „lembe“ tähendab.

Mentorseminar oli mõeldud eelkõige selleks, et juhendajad saaks tantsu õpetamise käigus tekkinud küsimustele vastuseid. Mida küsiti?

Triinu Sikk: Mõned kohad vajasid tõesti täpsustamist. Näiteks on Põhjaranniku liigis legendaarse tantsupedagoogi Maie Orava loodud tants „Kolga karapil“. Tantsu lõpus on paaridel keerukas „musikombinatsioon“, kus tuleb samaaegselt end kallutada ja teha pööre. Seal oli juhendajatel tekkinud küsimus, et kui palju tuleks kallutada ja kuhu vaadata. 

Samuti päriti tõstete kohta. Et seekord on liigid jagatud teistmoodi, siis on täiskasvanute rühmade all nii vanemate tantsijate gruppe kui nooremaid, kõik tantsivad sama repertuaari. Eakamatel paaridel ei ole alati võimalik kõiki tõsteid ära teha. Seminaridel tutvustati, kuidas sellist olukorda tantsus lahendada. Sellepärast ei pea inimene tantsurühmast kõrvale jääma.

Karin Soosalu: Liikidele repertuaari kokku pannes püüame alati teha nii, et oleks keerulisemat ja ka lihtsamat. „Kolga karapil“ on ilmselt tõesti tehniliselt kõige rohkem väljakutset pakkuv tants. Kuid pealtnäha lihtne „Ülemere kaheksa“ on teistmoodi nõudlik. Seal on küll peamiselt kõnnisammud, aga võtmekohaks on sealjuures mõtte väljatoomine – kuidas publikut vaatama panna. Tants on emotsiooni väljendus ja see on tantsija kõige olulisem ülesanne. Mentorseminaril panime palju rõhku just emotsioonile, et juhendajad ja nende rühmad saaksid aru, mis lugu me jutustame

Kuidas tantsupeo rühmade ajakava edasi läheb?

Karin Soosalu: Nüüd ootavad juhendajaid ees eelproovid. Jaanuaris-veebruaris saavad kõik rühmad oma tantsud korra ette tantsida. Meie lavastusmeeskonnaga vaatame need üle. Siis veel pingerida ei teki ja hindeid ei panda. Juhendajad saavad näpunäited, kuidas edasi minna, mis oli hästi, mida veel harjutada. Märtsis toimub järgmine ettetantsimiste voor ja siis saab juba selgeks, kes pääseb tantsupeole.

Autor: Kristi Kool